Fotograafi teiseks lemmikmotiiviks on Briti kuninglik perekond. Kuninganna Elisabeth vetsus keha kergendamas, printsess Diana fotograafile fuck you’d näitamas, naljad kuninglike sündidega kaasneva meediakõmu üle jne. Müüdid ja tabud saavad lihaks. Õigemini selle matkijaks, tofuks.
Mulle tunduvad Jacksoni tööd vastuolulisena, sest ta kasutab oma sõnumi edasiandmisel täpselt samu võtteid, mida oma vaatlusobjektidele ette heidab. Kombineerides prominentsust intriigi ja skandaaliga, taastoodab ta seda jama, mida ise kritiseerib. Just tänu provokatsioonile ja lihtsale sõnumile ongi tema tööd laialdaselt tuntud. Teleprofina tunneb ta neid mehhanisme hästi.
Kritiseerides samaaegselt tänapäevast meedialoomet, tarbimist ja ainest, jääb mõnevõrra segaseks, kuhu autor ennast ise sellel väljal positsioneerib. Tõenäoliselt on tema töödes ka tugev annus enesevaatlust, enesepuhastust. Ehk leiame kunstniku sõnumi tagant ka kübekese pettumust – näiteks televisiooni suhtes, mis on muutumas surevaks meedialiigiks.
Jacksoni põhitees fotograafia petlikkusest ei sisalda fotograafia üle juurdlevale inimesele muidugi midagi uut. Foto ei kujuta meid ümbritseva ehtsust. Üksikud suurepärased fotod suudavad edasi anda asjade ja olendite olemust – ja see on oluline lähtepunkt fotograafia mõtestamisel.
Fotograafiline tõde on surnud juba alates fotograafia sünnist. Pressifotograafina annan sellest endale suurepäraselt aru. Kuigi pressifotograafi missiooniks on tõetruu ja igakülgne teemakäsitlus, teeme inimestena alati valikuid. Tõstes oma pildil midagi esile, kadreerides, pildistamise hetke valides jne.
Laenates prantsuse semiootiku Roland Barthes’i üht võimalikku määrangut tema raamatust „Camera Lucida“: Alison Jacksoni piltides eksisteerib studium’i väli, kuid tajun siin vähe punctum’it. Ehk teisisõnu: mõistan autori kavatsusi, tunnetan meie ühist kultuuriruumi ja nõustun tema sõnumiga, kuid ei koge afektiseisundit või torget. Saan muiata, olgu siis kibedalt või lõbustatult, aga ei midagi isiklikku. Ma ei virise. Korralik annus head huumorit on teeb näituse kindlasti külastamise vääriliseks.
Alison Jackson
„Tõde on surnud“
10. novembrini Fotografiskas