Muteerunud ema. Osa 3.

Katariina Undi lavastatud «Kosmilised saialilled», ema mängib Triinu Meriste. Foto: Siim Vahur

Ilma suurema uurimiseta on raske öelda, kas ja kui sügavalt on saanud permanentselt võimekas teatri- ja filminäitleja Katariina Unt oma rolliloomes tegeleda teda isiklikult puudutanud teemadega, täiesti oma asjaga.

Nüüdseks teatrilavalt mõnda aega (ja loodetavasti ajutiselt) eemal olnud ja Viljandis tulevasi näitlejaid õpetav Unt on märkamatult jõudnud oma kolmanda lavastuseni ning need (õigemini materjali valikud), justkui ühe pika lavastuse kolm vaatust, on kaugel juhuslikkusest ja kohustusest.

Kuigi vahel tekitab mõne muidu tubli näitleja lavastamissoov-kohustus üllatusi ja küsimusi, siis Unt on oma valikute ja sinna juurde antud tutvustuste-põhjendustega pannud vähemalt mind uskuma, et teistmoodi, neid materjale lavastamata, poleks ta enam kuidagi saanud. Isiklikkuse või möödapääsmatuse kõrge protsent ei tähenda muidugi seda, et nende ideede või sõnumite lihastamine ehk üks või teine lavastus oleks saalis istuja vaatevinklist automaatselt puhas kuld.