R, 9.12.2022

«Põhimõtteliselt tuleme välja ja vehime kätega»

Triinu Upkin
, Balletiartist ja kultuuriteoreetik
«Põhimõtteliselt tuleme välja ja vehime kätega»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Olga Žitluhhina.
Olga Žitluhhina. Foto: Erik Tikan

Olga Žitluhhina on üks juhtivaid persoone Läti kaasaegses tantsus. Täna toob ta tantsuteatri Fine5ga vaatajate ette audiokinesteetilise installatsiooni 12 käele «Mina olin siin».

Mis tõi teid Tallinna? Kuidas Fine5 teid üles leidis?

Tunnen René Nõmmikut ja Tiina Olleskit juba ammu ning olen koos Fine5 trupiga Tallinnas kunagi isegi esinenud. Hiljuti kutsus René mind mõneks päevaks tunde andma, siis otsustas uue lavastuse jaoks raha taotleda, saigi ja asi läks tõsiseks.

Mul on hea meel, et võin töötada sellise vapustava trupiga, mis koosneb kuuest eri vanuses inimesest, kes treenivad koos peaaegu iga päev.

Mis asi on audiokinesteetiline installatsioon 12 käele?

Olen alati tahtnud töötada ühe kehaosaga. Pean panema endale selged raamid, muidu võin oma valikutes liiga laiali valguda. Ja olen alati olnud vaimustatud kätest. Käed on nii ilusad! Kuidas nad katsuvad, puudutavad, liiguvad, kui palju on kätes luid… 24 protsenti inimajust tegeleb käte tööga!

Olen koreograafina alati tahtnud töötada ühe kehaosaga. Pean panema endale selged raamid, muidu võin oma valikutes liiga laiali valguda.

Otsisime žanrit, formaati ja otsustasime teha audiokinesteetilise installatsiooni 12 käele. Selles on loomulikult ka dramaturgia, sest elus on alati dramaturgia. Ma ei usu lõppudesse või lõplikkusse ja mulle ei meeldi asju lõpetada, küll aga meeldib mulle alustada, ma oskan alustada ning ka see installatsioon koosneb alustamistest.

Pidevalt nutitelefoni näppides kannatab inimeste rüht. See, mida tantsijad laval teevad, on tegelikult omamoodi füsioteraapia. Kui vaataja jätaks meelde mõne harjutuse või elemendi ja pärast järele prooviks, tunneks ta, kuidas korsetilihased ja kogu ülakeha muutub tugevamaks ja vabamaks. Sellepärast on «Mina olin siin» midagi rohkemat, laiemat ja sügavamat kui lihtsalt etendus, see on installatsioon. Installatsioon on midagi, mis ei tule ise sinu juurde, see on rohkem olemine, eksisteerimine. Sa tuled ja proovid ennast suhestada sellega, mis toimub laval. Mitte et istud tooli ja ootad närviliselt, et noh, mis edasi saab.

Milline oli lavastusprotsess?

Me töötasime palju tehnikaga. Kui tahad oma käsi tund aega üleval hoida, tuleb lihtsalt harjutada, omandada tehnika. Tehnika pole minu jaoks mitte see, mida sa teed, vaid see, kuidas sa midagi teed. Sõrmedes on nii palju närviotsi ja kui katsuda nende punktide abil õhku, tunnetada seda, ei ole raske käsi üleval hoida.

Andsin tantsijatele materjali, mitte ei õpetanud samme. Nad sisenesid sellesse materjali ja arendasid seda omal moel. Ometi ei nimetaks ma toimuvat improvisatsiooniks – see on ülekasutatud mõiste. Tantsijad ei improviseeri liigutusega, ainult tempo, tunnetuse ja lähenemisega.

Kas pealkiri «Mina olin siin» viitab soovile jätta endast jälg?

See on rohkem enesekeskne. Ma tean, et ma olin siin ja see olemine on minu. Teistele märgi jätmist teeme muidugi ka. Me ihkame olla nähtavad. Iga inimene on unikaalne olend, kes tuleb sellesse maailma üksi ja lahkub siit üksi. Nutitelefonide kaudu sulgeme end teiste eest veelgi, ma ei tea, kas see on hea või halb, aga minu jaoks on see lihtsalt midagi uut.

Hoolimata oma sünnipärasest unikaalsusest, hakkame üksteist jäljendama, üksteise asju ihaldama – mingi massi­psühholoogia. Tähtis peaks olema, kuidas me omavahel suhtleme, kuidas teisi oma ainukordsesse maailma kutsume, mitte kuidas ennast teiste järgi muudame. Mulle ei meeldi emotsionaalsus laval, ma ei pea nutma, et sind nutma ajada, või naerma, et sind naerma ajada.

Publiku ja esineja vahel toimub kommunikatsioon sügavamal tasandil, kui seda on verbaalne tasand. Sõna valetab, liikumine mitte. Üks kriitik kunagi kurtis, et oh, need kunstnikud tegelevad ainult oma isiklike psühholoogiliste probleemidega ja nimetavad seda kunstiks – aga loomulikult! Ma tahan tegeleda sellega, mis mind huvitab, mis mind kõnetab. Looming on nagu eneseraviprotsess.

Kuidagi maru suured sõnad saavad… Põhimõtteliselt me tuleme välja ja vehime kätega. (Naerab.)

Olga Privis ja Simo Kruusement lavastuse «Mina olin siin» proovis. 
Olga Privis ja Simo Kruusement lavastuse «Mina olin siin» proovis. Foto: Erik Tikan

Kuidas kätele loodud audiovisuaalset installatsiooni vaadata?

Ma tahan, et publikul oleks mugav, see on tähtis. Inimene peab saama rahulikult tulla, vett juua, istuda mugavale toolile ja tunda end hästi. Ma ei taha, et kunst oleks leib, mida näljane inimene ahmima hakkab, see peab olema midagi enamat. Sellest ka nimetus «installatsioon», sest see kestab, mitte ei alga ega lõppe.

Arusaadavatel põhjustel tuli meil see muidugi ajaliselt piirata, aga soovime pakkuda olemuselt rahulikku kogemust. Ma tahan, et inimene tuleks ja oleks, tunnetaks ennast siin, ohverdaks tunnikese oma elust iseendale, tervendamaks oma keha ja vaimu. Peab lubama endal näha ja märgata, sest kõige tähtsam on märkamatu.

Kui intervjueerisin Tiina Olleskit ja René Nõmmikut Fine5 25. sünnipäeva puhul, arutasime, miks on kaasaegse tantsu kunstnike ja balletikunstnike vahel justkui sein – üksteise tegemistest ei peeta suurt lugu ja kiputakse aegunud stereotüüpide põhjal vastastikku üldistusi tegema. Kuidas suhtute teie klassikalisse balletti?

Ma hindan väga klassikalist balletti. Sain hea kooli Peterburi kultuuriinstituudist (mille Žitluhhina lõpetas 1981. aastal – toim), olen selle üle väga õnnelik ja pean seda haridust vajalikuks. Balleti port de bras’d, käte «hingamine», «pikendamine» – need on hädavajalikud oskused. Oskan hinnata balletietenduste sooritust, lavastuse stiili ja maitsekust. Olen lavastanud ka Läti Rahvusballetile ja töötanud pikalt kaasaegse ja karaktertantsu pedagoogina Riia koreograafiakoolis.

Balletis tuleb teha iga päev battement tendu’d (jala väljasirutus põrandal – toim), aga iga päev on keha erinev, see tähendab, et iga päev tuleb battement tendu’le läheneda erinevalt. See on seesama asi, millest enne rääkisime: oluline on, kuidas sa midagi teed.

Naljakas fakt ka: mind ei võetud omal ajal balletikooli, aga eelmisel aastal avaldatud Läti tantsuentsüklopeedias on kirjas, et Olga Žitluhhina on õppinud Riia koreograafiakoolis. See pole tõsi, aga nii on nüüd entsüklopeedias kirjas – unistused saavad tõeks.

Kas tantsija on pigem kunstnik või instrument?

Tantsija elukutse on imeline, aga ka raske, sest tema keha on ta instrument. Ei saa panna oma instrumenti kotti ja minna näiteks veini jooma. Minu akadeemias (Žitluhhina juhib kaasaegse tantsu osakonda Läti Kultuuriakadeemias – toim) mõistetakse kaasaegset tantsijat kui kolme (esitajat, õpetajat, koreograafi) ühes. Tantsija on looja. Ta õpetab iseennast, loob endale ning esineb endale ja teistele. Instrumenti tuleb pidevalt treenida. Tihti arvatakse, et tantsida on kerge, aga tõuske püsti ja proovige! Millegi loomine, millegi väljamõtlemine on nagu narkootikum, see tekitab sõltuvust. Ka minul on vaja iga päev midagi välja mõelda, vajan mingit ideed, muidu suren.

Läti koreograaf Olga Žitluhhina toob täna koos Eesti tantsuteatriga Fine5 Tallinnas vaatajate ette audiokinesteetilise installatsiooni 12 käele «Mina olin siin».
Läti koreograaf Olga Žitluhhina toob täna koos Eesti tantsuteatriga Fine5 Tallinnas vaatajate ette audiokinesteetilise installatsiooni 12 käele «Mina olin siin». Foto: Erik Tikan

Olga Žitluhhina (59) Läti koreograaf, tantsija ja tantsupedagoog
Lõpetas 1981. aastal Peterburi kultuuriinstituudi
Töötanud pedagoogina Riia koreograafiakoolis
1996. aastast Riias resideeriva omanimelise tantsukompanii juht
1998. aastast Riia kaasaegse tantsu festivali Laiks Dejot loominguline juht
1999. aastast Läti Kultuuriakadeemia kaasaegse tantsu osakonna juht (professor)

Märksõnad
Tagasi üles