Kui värvid muutuvad helideks ja rütmideks

Tellijale
avatud

Ludmilla Siimu näitus «Maalid» Tallinna Keskraamatukogu galeriis. Näitusevaade. 

FOTO: Leila Lükko

Ludmilla Siimu kunstnikutee sai alguse 1960ndate lõpus, kui ta noore kunstnikuna oli mõjutatud toonastest moodsatest kunstivooludest: hüperrealismist ja popkunstist. Käesolev näitus, kus on välja pandud tema hilisema perioodi tööd alates 1990ndatest, on tagasihoidlik – selle tingib väiksevõitu näituseruum. Pilgu varasemasse aega lubavad heita vitriinides olevad reproduktsioonid, mis tekitavad nostalgilise iha näha teoseid originaalis esitatute kõrval.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Siim on oma loomeperioodi jooksul liikunud realistlikumalt käsitlusviisilt üldistatud vormide ja abstraktsionismi poole, kus vaataja huvi visuaalse vastu liigub hoopis kujutatud objektide taha. On huvitav nentida, et ruumi suurus tingib olukorra, kus vaataja haarab näitust kui tervikobjekti, taiesed koonduvad mõtteliselt üheks ning esile kerkib värvikolmik: sinine-punane-kollane. Põhitoonide esiletung tekitab justkui muusikalise kompositsiooni, kus värvid muutuvad helideks ja rütmideks.

Näib, et oma loomingus annab kunstnik edasi heliteose kuulamise tunnet, helimaailma ja visuaalse suhet, mis inspiratsioonist pea iseeneslikult lõpp-produktiks vormub. Näituse avamisel mainis kunstnik ka ise, et püüab kätte saada just kujutatava tunnet ning panna seda teose sisse.

Tagasi üles