«Kirjelda mulle seda tunnet, mis sarnaneb maitsega, mida sa tahaksid kogeda,» ütleb viikingihabemega noormees 1867. aastal avatud Pot Stilli viskipubi leti taga, kus sajad pudelid rändajat seiravad oma maitsvas, ent tummas rahus. «Ma tahaksin midagi, mis oleks üsna turbane ja natuke tõrvane. Ja mis meenutaks tuuletut sügispäeva – sellist kindlat meeleolu, mida kergelt ei kõiguta. Ühtlast maitset ilma hullude hoovusteta,» vastab rändaja (lk 76).
Ja sellesama ta klaasis ka saab – joogi, mis maitseb nagu varajane sügis, ja jalutuskäigu sombusel maastikul, mis pühitseb korraga nii tsivilisatsiooni kui ka metsikust selles.
Just selline tunne – tsivilisatsiooni ja metsikuse üheaegne pühitsemine – valdabki Seiklusinstituudi dramaturgi Marion Jõepera esimest raamatut «Minu Šotimaa. Süda seljakotis» lugedes. Inimesed, kes enda väitel armastavad reisida, läbivad ju isegi külg külje kõrval sammudes täiesti erinevaid teekondi: kes teeb ristikese märkmikku iga oma silmaga ära nähtud kultuurimälestise kohta, kes vahib, pea kuklas, pilvede ja udu igimuutlikku vaatemängu.