Kuidas vaadata vee vulinat

Anna Mari Liivranna näitus «Sängid ja vulinad» Draakoni galeriis. Näitusevaade. FOTO: Anna Mari Liivrand Foto: Anna Mari Liivrand

Anna Mari Liivrand pälvis 2014. aastal noore skulptori preemia. Tema käsi on õrn, uuristades kergeid vagusid ja sepitsedes killukaupa – justkui tegutseks ta siidkinnastes. Ühtlasi näeme tema töödes materjale, mis suurt vormimist ei kannata. Harilikumate materjalide kõrval, nagu puit ja klaas, kasutab Liivrand siidkangast, liiva, soola, kassikarvu ja isegi põlenud nahka. Julgus mängida igapäevase, kuid nõudliku skulptuuriainesega on kunstniku loomingus läbiv joon.

Draakoni galeriis äsja avatud isikunäituse pealkiri «Sängid ja vulinad» seostub kevadise sulaveega, mille imetlemine on otsekui lapsepõlvest meenuv lemmiktegevus. Vesi, kui miski, mis vormib maastikku ning võtab kuju vastavalt oma keskkonnale, seob näituse installatsioonid ideeliselt üheks. Huvitav on, et näituseruumis sulinat tegelikult ei kuule. See oleks ka liigne, omamoodi teema ülevõimendamine. Liivrand huvitub eelkõige sellest, kuidas vesi loodusjõuna mateeriat kujundab, ja sellest, milline voolamise heli ehk vulin visuaalselt välja võiks näha.