Aija Sakova esitleb Käbi Lareteile pühendatud raamatut

Aija Sakova Foto: Kris Moor

Septembris ilmub kirjandusteadlase ja kriitiku Aija Sakova kirjade vormis esseistlik raamat «Elamise julgus. Kirjad Käbile». Teos koosneb kahest osast: aastatel 2017 kuni 2018 kirjutatud kirjadest pianistile ja kirjanikule Käbi Lareteile (1922–2014) ning samas ajavahemikus ilmunud autori esseedest ja raamatuarvustustest. Sakova sõnul on tegemist raamatuga, kus elu ja kirjandus põimuvad, toetavad ning laiendavad teineteist. Tõukudes nii Käbi Laretei kui ka teiste eesti ja välismaiste autorite teostest, lahkab autor kirjades küsimusi, mis on seotud elamise julguse, tabude ja hirmudega.

Raamatut esitletakse teisipäeval, 24. septembril kell 18 Tartus kirjanduslike teisipäevade sarjas ning reedel, 27. septembril kell 17 Tallinnas Eesti Kirjanike Liidu Musta laega saalis. Tartus vestlevad autoriga Piret Põldver ja Mihkel Kunnus, Tallinnas Jaak Jõerüüt.

Aija Sakova, «Elamise julgus. Kirjad Käbile». Foto: Raamat

Raamatu eessõnas kirjutab Sakova: «Käbi Laretei raamatud mõjusid 2017. aasta suvel minu jaoks kui äratus. Juhuslikult kohtusin raamatupoes tema 2008. aastal välja antud teosega «Kuhu kadus kõik see armastus?» See küsimus huvitas mind ennastki ja otsustasin Käbile sellel rännakul iseenda sisemaastikele järgneda. Laenutasin raamatukogust endale kõik eesti keeles ilmunud Käbi Laretei teosed. Selgus, et neid ei olegi nii vähe, nimelt 12 raamatut. 2005. aastal ilmunud «Otsekui tõlkes. Teema variatsioonidega» suisa vapustas mind oma julguse, otsekohesuse ja intelligentsusega. Tegelikult ka lihtsalt inimlikkusega. Kas nii saab päriselt kirjutada?»

Käbi Laretei oli eesti-rootsi klaverikunstnik ja kirjanik. Olles sündinud Tallinnas ja kasvanud Eesti diplomaadi Heinrich Laretei tütrena üles nii Tallinnas kui ka mitmes teises Euroopa linnas, oli ta 1940. aastal sunnitud Tallinnast lahkuma Stockholmi, kus ta isa oli parajasti suursaadik, ja sinna jäämagi. Tema muusikaõpingud Tallinna Konservatooriumis katkesid ja Stockholmis ei olnud tal pagulasena lubatud Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias õppida. Meelekindla inimesena ja pere toel asus Käbi otsima võimalusi omal käel ja eraõpetajate juhendamisel edasiõppimiseks. Õpingud viisid teda Saksamaale, Šveitsi ja mujalegi Euroopasse. Temast sai maailmalavade kontsertpianist. Kirjutamiseni jõudis ta pärast oma vanemate surma. Esimene kirjanduslik raamat «Peotäis mulda, lapike maad» ilmus 1974. aastal. Varem oli ilmunud muusikaalaseid esseid sisaldav kogumik «Kellele ma mängin?»

Aija Sakovalt on varem eesti keeles ilmunud esseede ja kriitikakogumik «Valu, mälu, kirjandus» (2017). Saksa keeles on ta avaldanud kirjanike Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi loomingule pühendatud monograafia «Ausgraben und Erinnern» («Väljakaevamine ja mäletamine», 2016).

Raamatu «Elamise julgus. Kirjad Käbile» on toimetanud Piret Põldver ja kujundanud Merle Moorlat. Selle on kirjastanud EKSA ja ilmumist toetanud Eesti Kultuurkapital. Raamatu kaanel on kasutatud autori isa Valeriy Sakovi graafilist lehte «Kevad» (1995).