Nõukogude Liit oli siis lagunemas ja kommunism oli leidmas oma kiiret lõppu. Kuigi nende fotode tegemisest on möödas ligi 30 aastat ning pildid näivad pärit olevat hoopis teistsugusest ajastust, on selle maailma taaskülastamine ometi äraütlemata põnev. Praegune näitus Kõrgema Kunstikooli Pallas galeriis Noorus Tartus ja sellega kaasnev trükis on esimeseks korraks, mil need pildid on koondatud omaette koosluseks.
Pallase taaslooja ja rektor, galerii Noorus asutaja Vallo Nuust kommenteerib nähaolevat nõnda: «Kaheksakümnendate lõpus hakati rääkima Molotovi-Ribbentropi paktist, asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, Tartu levimuusikapäevadel toodi taas avalikult välja sinimustvalged lipud ja Kuperjanovi mälestusmärgi juures lõppesid haarangud. Hallide nägudega inimesed käisid küll veel hallide riietega ja vahetasid viinatalonge seebitalongide vastu, aga taevas hakkas ühest servast justkui heledamaks tõmbuma ja tekkis lootus, et võibolla Juhan Liiv eksis, kui kirjutas: «must lagi on meie toal». Kaheksakümnendate lõpus sai mitu põlvkonda eestlasi ühtäkki teada, et maailma äär ei asu Tallinna sadamas. Martin Parri «Toona 1990–1992» on nendele põlvkondadele kindlasti palju enamat kui näitus. See viib meid tagasi sinna, kuhu me minna ei taha, tuletades samas meelde, et seal olemata poleks me täna «siin ja praegu». Neile aga, kes seal olnud pole, soovitan – käige Parri vahendusel seal ära, saate kogemuse võrra rikkamaks.»
Puht pildiliselt on Parri puhul tegemist erakordselt «fotograafiliste» fotodega, kus klassikalised päevapildilikud väärtused on omal harjumuslikult tähtsal kohal. Rakursside talitsetud «juhuslikkus», inimesed põgusatel, enesekontrollita silmapilkudel ning fotograafiliselt puhtad, «Kodaki» või «Fuji» värvigammad rõhutavad üsna otse, et tegemist ei ole mitte niivõrd «elu enesega» kui just «eluga fotografeeritud kujul».