«Vanamees» on kogupere absurdianimatsioon

«Vanamehe» multika tegijad Peeter Ritso ja Mikk Mägi. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Seoses «Vanamehe» linastumisega taasavaldame 2017. aasta suvel ilmunud intervjuu Mikk Mägi ja Peeter Ritsoga.

Mikk Mägi (30) ja Peeter Ritso (29) on «Vanamehe» multikat teinud alates 2011. aastast, mil noormehed Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnas tutvusid. Aastaid oli «Vanamehe» ainus levikeskkond Youtube. «Vanamees» sai laiemalt tuntuks, kui René Vilbre kutsus Miku ja Peetri 2014. aastal «Eesti laulu» vaheklippe tegema. Musta huumoriga vürtsitatud sketšid äratasid publikus elava diskussiooni – oli neid, kes pidasid nalju ebasobivateks, ent leidus ka neid, kes «Vanamehe» huumoriga kaasa läksid. Viimaste hulka kuulus ka «Eesti laulu» žüriisse kuulunud Tõnis Mägi, kes «Vanameest» hea sõnaga toetas. Praeguseks on «Vanamees» käinud pika tee ja peagi on plaanis kinolinale tuua täispikk film, mis on praegu arendamise algfaasis. Räägime Miku ja Peetriga uue filmi plaanidest, «Vanamehe» fenomenist ja nende endi seosest pahura ja ropu suuga Vanamehega. 

-Peeter, sa oled pärit Holstrest. Kuidas Holstres elamine on «Vanamehe» tegemist mõjutanud?

Peeter: Ilmselt sealt see asi minu jaoks alguse saigi, sest maal elades tehti ikka lehma ja vanamehe nalju. Näiteks mu vend tegi vanamuti häält ja mõtles igasuguseid naljakaid jutte välja. Nii hakkasin ma juba põhikoolis Vanamehe häält tegema, mis ajas paljusid naerma ja pani seda järele tegema.

-Te saite EKAs tuttavaks, aga kuidas tuli idee hakata koos filme tegema?

Peeter: Meil oli vaja animatsiooni kursuse lõpetuseks teha nukufilmi tehnikas animatsioon. Selliste vanamehehäälega jauramiste käigus oli juba aasta aega varem tekkinud idee «Mul šündiš laudaš vašikaš» looks. Ma tahtsin seda teha ja kuna meil oli ette nähtud, et nukufilmi tehakse grupina, tuli Mikk appi. Tal polnud plaanis veel lõpetada ja tal oli isegi oma idee, aga ta lõi kampa.

«Mul šündiš laudaš vašikaš» läks töösse, nukku aitas meisterdada Kreeta Käeri ja originaalis tegin animatsioonile häält mina, lindistasime koos Mikuga, kes proovis ka oma häälega peale lugeda. Öösel enne hindamist oli mul monteeritud kaks versiooni, üks minu ja teine Miku häälega. Kuna Miku hääl tundus mulle endale naljakam, läks see ka käiku.

Hindamisel naerdi selle animatsiooni üle väga palju ja panime selle kohe ka Youtube’i, kus see kogus ühe päevaga üle 1000 vaatamise, mis tundus tol hetkel väga palju. Umbes kuuga oli videol vaatamisi juba 10 000 ja kuna vanamehehäälega jauramiste käigus oli neid «vanamehenalju» rohkem tekkinud, mõtlesin, et teeks veel osasid nii, et tuleks seeria. Pärast järgmise osa üleslaadimist oli ühe päevaga vaatamisi juba 10 000 ja vaatajaskond aina suurenes. See kõik motiveeris meid edasi tegema.

-Kuidas teil koostöö üldse sujub ja kuidas hea nalja ära tunnete?

Mikk: Vaidlusi on ikka. Kui on kaks autorit, siis üks tahab teha ühtemoodi ja teine teistmoodi. Samas on mingil hetkel nii, et teed nalja, mis ajab iseennast naerma ja Petsi (Peetrit) ka ning siis tead, et on hea nali. Pets on hea katsetatav, sest teda ajavad vähesed asjad naerma ja kui ta lõpuks naerma hakkab, siis peab see hea nali olema.

-Mis on teie meelest «Vanamehe» fenomen?

Peeter: Mulle tundub, et «Vanamees» on mõnes mõttes ainulaadne ja «Vanamehe» animatsioonitehnika, karakteri hääl ja kõnemaneer meeldivad paljudele inimestele.

Mikk: «Vanamees» meeldib erinevatele inimgruppidele. Sellega ei ole nii, et see läheb peale ainult lastele või noortele. Pigem on see kogupere animatsioon.

-Kas arvate, et mõni maal elav vanainimene saab «Vanamehega» samastuda?

Peeter: Vähemalt üks vanahärrast fänn on meil küll, kes alati uusi osasid kommenteerib. Võib-olla seostub Vanamehe karakter vanemate inimeste jaoks teiste vanainimestega, kes ei ole just kuigi sümpaatsed. Nii saab Vanamehe karakteri üle naerdes juskui nende teiste vanainimeste üle mõttes nalja visata.

-Kas «Vanamees» peegeldab teie meelest reaalset maaelu?

Peeter: See sündis sealt, aga viimased osad pole maaelu enam nii palju peegeldanud. Lihtsalt karakter ja tema taustsüsteem tulenevad maaelust. Vanamees on selline maamats. Samas võiks selliseid nalju, mis maaelu kultuuri rohkem peegeldavad, teha küll. Näiteks «Mul šündiš laudaš vašikaš» on otseselt maaeluga seotud, aga see on vist ka ainus. Enam pole see nii tavaline, et inimesed elavad maal ja võtavad ise lehma sünnitusi vastu.

Mikk: Ma improviseerin ja teen karakteriga naljakaid asju, aga ma ei ole mõelnud, et see peaks olema maainimeste representeerimine. Olen ise küll maal elanud, aga pole kunagi maatöid teinud ja siis me vaatamegi seda läbi teatava absurdi prisma.

-Kuidas te inspiratsiooni kogute?

Mikk: Minul on see nii, et hakkan karakteriga improviseerima ja siis tuleb mingi loll lugu pähe, mille peale saaks episoodi ehitada. Üks inspiratsiooni allikas on mu isa. Ta on heas mõttes pooletoobine. Ta ei ole küll selline nagu Vanamees, aga vahepeal on teda naljakas vaadata. Võib-olla oli mu isa inspiratsiooniallikas «Eesti laulu» jaoks tehtud vaheklipile «Kes kannatab see kaua elab». Vanainimesed on sageli väga arvutikauged ja kui nad abi küsivad, saad aru, et nad ei oska hiirt liigutada. Seal on nii suur lõhe. Ja vahepeal võib see olla väga naljakas.

Peeter: Teine meetod on Vanamehe häälega jauramine. Mul on palju sõpru, kes selle häälega tihti mängivad ja nii tuleb sageli ka mõni hea nali välja.

-Aga huumor on ikka heatahtlik?

Peeter: Absoluutselt. Vanamehe huumor ei olegi huumor kellegi pihta. Ta on uus karakter, kelle sisse on pandud kõige naljakamad, seniilsusega seotud omadused.

- Teil palutakse teha palju reklaame. Oleksite nõus tegema ka poliitreklaami ja Vanameest poliitikaga siduma?

Mikk: Väga mitte, sest ta on nii apoliitiline karakter. Poliitika on nii igav, mõttetu maailm. See jätaks Vanamehele halva maigu juurde.

Peeter: Jah, poliitika polariseeriks meie karakterit, kes tegelikult ei ole selle maailmaga kuidagi seotud. Pole mõtet teda sellisesse olukorda panna.

Mikk: Vanamehe poliitilised vaated on ka nii radikaalsed, et nad ei ühtiks ühegi praegu tegutseva erakonnaga.

Peeter: Vanamees pooldab enda talu diktatuuri – oma talus enda peremees.

-Mulle tundus, et Vanamehele võiks EKRE meeldida.

Mikk: Ekrelased oleksid Vanamehe jaoks tõusik-maakad, kes maatööd ei viitsi teha, vaid panevad lipsu kaela ja hakkavad lolli juttu ajama. Ma arvan, et EKRE ei meeldiks talle üldse.

Peeter: Pigem IRL, aga üldiselt elab ta fantaasiamaailmas.

Mikk: Jah, mitte kusagil ei ole öeldud, et ta elab Eestis. Kuna ta on Eestis loodud, on tal lihtsalt mõned eestlaslikud omadused küljes.

«Vanamehe» tegemise tööprotsess. Foto: Erakogu

-Teil on koostöös Apollo Kinoga valmimas täispikk film. Kuidas see edeneb?

Mikk: Praegu oleme stsenaariumi arendamise algfaasis, aga kui kõik läheb hästi, on plaanis tuua «Vanamehe» täispikk versioon kinolinale. Täpset kuupäeva ei tahaks välja hõigata, aga see võiks olla järgmisel aastal. Vaatame, kuidas stsenaarium kujuneb. Aga tahame, et saaksime teha filmi, millega oleme ise rahul ja mis on naljakas.

-Teil on tiimis ka stsenaristid?

Mikk: Jah, meil abiks Oskar Lehemaa, vennad Piigid ja Tanel Tatter. René Vilbre ütles, et ta tahaks ka aidata, aga tal on praegu «Klassikokkutuleku» teise osa võtted.

-Kas täispikk film toob ka muutusi või on mõnda uut karakteri oodata?

Mikk: Meil on ideid. Uus lapselaps Mart võib teha suurema debüüdi. Võib-olla satub  Vanamees ka külast välja. Lisaks tahaksime panna lapselapsed rohkem maatöid tegema, à la, et lapsed peaksid ise loomi toiduks pidama.

Peeter: Jah, tahaks tuua rohkem loomapidamiskultuuri sisse.

-Mis teid loomade juures köidab?

Mikk: Mulle meeldivad lehmad ja kanad, sest Vanamees ei ole küll kuri tegelane, aga ta on veidi egoistlik ja isekas. Ta teeb harva midagi kellegi teise jaoks, aga loomad on kõik nii head. Neil ei ole eelarvamusi. Nad on sellised armsad põrsad ja lambad. Mulle meeldivadki nad sellepärast, et nad on toredad.

-Panitegi loomad Vanameest tasakaalustama?

Mikk: Pigem mitte. Need loomad pole sinna pandud mõtestatult, aga karakterid on hakanud oma elu elama. Vanamees oli alguses ühtemoodi ja lapselapsed olid ühtemoodi, aga midagi rohkem nende tegelastega mängida, seda rohkem nad muutuvad. Ma hakkan ise neid rohkem mõistma ja saan aru, miks nad midagi teevad ja kuidas nad räägivad. Mulle meeldib see, et nad on hakanud minu jaoks elama ja on muutunud rohkem päris inimeste sarnaseks. See ei ole enam lihtsalt manerismi tegemine. Nad ei tee enam midagi ainult sellepärast, et nii on naljakas. Pigem lähtume sellest, kuidas nemad ise seda ütleksid.

-Nii et kui uusi osasid teete, siis mõtletegi karakterite iseloomu kaudu, stiilis, mida see tegelane teeks või ei teeks?

Mikk: Põhimõtteliselt küll. Kui me stsenaariumi mõtleme, siis teame mõlemad alateadlikult neid asju, mida Vanamees kindlasti ei teeks. Näiteks poliitika on kindel cancel. Ta ei ole seotud asjadega, mis on olmeinimestele hästi olulised. Talle meeldib juua ja laudas oma asju ajada.

Peeter: Talle on oluline, et laut oleks talitatud.

 -Vanemehele on niisiis olulised laut, loomad ja alkohol?

Mikk: Need on kindlasti väga olulised. Samas on loomad talle kui sõbrad.

Peeter: Ja lehmad meeldivad talle rohkem kui kanad või lambad.

Mikk: Ma ei ole selles nii kindel, sest ühe lehma tappis ta kogemata ära.

Peeter: Ta on natuke loll jah.

Mikk: Tal on eestlaslik Kalevipoja sündroom, et muidu on suur sõber, aga purjus peaga teeb lolle asju.

Foto «Vanamehe» multika valmimisprotsessist. Pildil on tegemisel sketšiklipp «Lehma maitse». Foto: Erakogu

-Aga lapselapsed on talle ka ikka tähtsad?

Mikk: Lapselapsed on talle tegelikult tähtsad, kuigi ta ei taha seda endale tunnistada.

Peeter: Minu arust on lapselapsed talle nagu loomad, lihtsalt nendega peab rääkima.

Mikk: Ja lapsed käivad talle pinda ka, sest kõik on nende jaoks äge.

-Te olete praeguseks teinud «Vanameest» kuus aastat. Kas olete Vanamehe karakteriga ise kokku ka kasvanud?

Mikk: Mina arvan, et olen küll. Nüüd suudan ma Vanamehe karakterit teha ilma pingutamata. Ma tean, mida ta ütleks. Kui me oleksime kohe alguses üritanud pikka filmi teha, siis me poleks võib-olla osanud seda tegelast teha. Nüüd see tegelane on küpseks saanud. Aga Pets on temaga küll täielikult kokku kasvanud. Pets ei teegi vahel midagi muud kui ainult vanamehe häält.

Peeter: Jah, aga minu jaoks on Vanamehe karakter välja kasvanud Vanamehe hääletegemishuumorist, ehk siis hääle tegemine üksi ei ole otseselt Vanamehe karakteriga seotud.

-Kuidas te ennast ise vanaduses ette kujutate?

Mikk: Mina vananen nagu hea vein. Ma juba ootan, et ma vanemaks saaksin, oleksin 60 või 70. See on natuke nagu elu kuldaeg – ei pea midagi tegema. Koliksin kusagile väikesesse linna ja elaksin külapoe ees.

Peeter: Jooks Taurust.

Mikk: Jajah, jooks Taurust, aga võiks ikka veidi pappi ka olla, et saaks kalli viski osta. Oleksin selline parmukuningas. Kõik tunneksid ära ja tuleksid küsima, et kas sina olid see, kes «Vanamehe» multikat tegi. Siis vastaks (lausub Vanamehe häälega – A. A.): «Jaa, see olin mina.» Äkki oleks Vanamehe hääl siis ka juba päris, ei peaks enam imiteerima. Ehk oleks see« Vanamehe» kuldaeg ka, teeksime comeback’i.

-Peeter, sa oleksid Mikuga sõber? Jooksite koos Taurust külapoe ees?

Peeter: Ma ei teagi...

«Vanamehe» multika tegijad Peeter Ritso ja Mikk Mägi. Foto: Foto: Eero Vabamägi / Postimees

-Olete Vanamehe karakterist ise ka midagi üle võtnud?

Mikk: Võib-olla seda, et ma olen oma naise hulluks ajanud, kuna ma räägin kodus kogu aeg Vanamehe häälega ja teen Vanamehe nalju. Osal inimestel tekib parasiitsõna. Mina jauran kogu aeg nagu Vanamees. Aga kas ma olen talt midagi õppinud? Võib-olla olen pigem õppinud midagi enda kohta. Mina ega Peeter pole väljaõppinud näitlejad, aga Vanamehe häält imiteerides olen saanud juurde häälenäitleja enesekindlust.

Peeter: Õppisime seda, et sa ei pea olema näitleja, et näidelda. (Naerab.) Aga ma õppisin võib-olla seda, et kui kogu aeg ühte Vanamehe häält teha, siis võib see ära tüüdata. Ma tahaks praegu isegi teha mõne teise Vanamehe häälega sketše. Mul on üks sõber, kes teeb palju roppe pervonalju, ja mõtlesime, et äkki teeksime veel ühe vanamehe. Aga see oleks rohkem nišivärk – kes tahab, see vaatab.

Mikk: Meil hakkab tekkima selline laiendatud universum. Kui neid karakterid on nii palju, siis saab mingid vanamehed eraldi võtta ja hakata nendega uut seeriat tegema.

Peeter: Meil on linnavanamees ka, kellega tahaks ajaloolisi nalju teha.

-Miks teil vahepeal «Vanamehe» tegemisse aastane paus tekkis?

Peeter: Taotlesime raha, aga kaks korda järjest ei saanud.

Mikk: Veidi oli see ka, et oli vaja stuudiotööd teha ja mul polnud aega öö läbi tööd teha. Ei saanud pere tõttu enam tööl elada. Me tegime «Vanameest» sellise ülikooliaja graafiku järgi, et vahepeal rüüpasime õlut ja siis öösiti tegime filmi. Lõpuks see väsitas ära.

-Kui oluline see projekt teie jaoks tervikuna on?

Mikk: Minu jaoks on see väga oluline. Muidu oleme seda alati teinud teiste projektide kõrvalt. See pole kunagi olnud meie päris töö. Ma olen praegu väga entusiastlik ja inspireeritud.

Peeter: See saab kindlasti olema huvitav ja õpetlik. Üldiselt olen ma harjunud tegema asju nii, et tean, mis välja tuleb. Praegu see nii ei ole, aga ma arvan, et sellest tuleb päris naljakas film.

-On teil «Vanamehega» plaan ka välismaa publiku ette jõuda?

Peeter: Mul on see soov olnud algusest peale ja ma pean seda isegi olulisemaks, kui uute osade valmimist, aga kuidagi on jäänud see asi organiseerimise taha toppama, kuna seda peaks sisuliselt vabast ajast oma vahenditega tegema.

Mikk: See oleks tore, sest mida rohkem inimesi «Vanameest» vaatab, seda parem. Me oleme «Vanameest» teistesse keeltesse ka tõlkinud. Vanamehe karakteri puhul on hea see, et tema suu ei liigu, mis muudab tõlkimise lihtsamaks. Samas keskendume praegu siiski täispikale filmile – vaatame, kuidas sellel läheb, ja siis tegutseme edasi.

-Millega «Vanamehe» kõrvalt tegelete?

Peeter: (Pooleldi naljatades.) Ma olen arvutimängur. Ma teen StarCraftis kõigile pähe.

Mikk: Jah, sa võiksid teha oma Youtube’i kanali, HDPets. Aga üldiselt, ma töötan animastuudios BOP, kus meil hakkab kohe valmis saama «Pööriöö», mis laias laastus räägib mehe ja naise dünaamikast Eesti kultuuriruumis. See on lühifilm, mis pidi olema esialgu kümme minutit, aga on poole pikem. See on hoopis teistsugune film kui «Vanamees». Ma ei teagi, kas sellest tuleb hea film või mitte, aga kui ma seda vaatan, siis mul on naljakas.

Kuna ma ei pea ennast veel nii heaks filmitegijaks, on minu jaoks oluline, et kinos esilinastusel filmi vaadates ei oleks piinlik. «Pööriööga» on mul tunne, et see ei tule piinlik. Kuna ma olen seda ise juba aasta aega teinud ja nii palju selle sees olnud, ei oska ma seda nii objektiivselt vaadata, aga ma julgen seda kõikidele jagada ja tahan, et võimalikult paljud inimesed seda näeksid. Filmi kunstnik on Sander Joon, kes teeb seda filmi vist isegi rohkem kui mina ja see on sama palju tema kui minu film, aga kui film tuleb hästi halb, siis on see rohkem vist ikka minu süü.