EMTAs avatakse Enno Halleki näitus

Enno Halleki näitus ««Da capo al fine» ehk ülemlaul fraktaalidele».

FOTO: Harry Liivrand

Esmaspäeval, 30. septembril kell 14 avatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontsertsaali fuajees Enno Halleki näitus ««Da capo al fine» ehk ülemlaul fraktaalidele».

EMTA sajandaks aastapäevaks valminud kontserdi- ja teatrimaja avanäitus «Da capo al fine» on Enno Halleki kordumatust loomingust – ühest kõige originaalsemast, innovaatilisemast ja vaimukamast eesti kunsti ajaloos. Näituse pealkiri lähtub muusikatemplile sobivalt Halleki ühe maali nimest, kuid on ühtlasi kunstniku loomingut sisuliselt iseloomustav. Näituse kuraator on EMTA kultuuriloo õppejõud kunstiteadlane Harry Liivrand.

Stockholmis elav ja töötav Enno Hallek (sündinud 1931 Rohukülas) on väljapaistvamaid Eestis sündinud Rootsi kunstnikke, kes on andnud arvestatava panuse Skandinaavia popkunsti ja kontseptualismi kujunemisloosse, osaledes samas aktiivselt ka Välis-Eesti kunstielus. Rootsi põgenes ta perega 1943. aastal, 1953–1958 õppis ta Stockholmi Kunstiülikoolis maalikunsti, oli samas 1981–1991 maalikateedri professor ja monumentaalkunstiosakonna juhataja ning valiti juba 1975. aastal seni ainsa eestlasest kunstnikuna  Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks. Paljude tunnustuste seas on Hallek pälvinud  2011. aastal ka Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia.

Helikunstiga on Hallekil rohkem pistmist kui vaid ühe muusikasõnastikust tuntud lausega pildi maalimine. Erinevatel aegadel on ta ka ise muusikuna üles astunud, näiteks mängis ta tudengina kunstiülikooli tantsubändis kontrabassi (mille õppis ära alles 20-aastaselt), esines Rootsi telesaates koos pianist Käbi Lareteiga, 1978. aastal üles võetud performance´is imiteeris ta  kahe puutükiga viiulimängu (filmilindi taustaks ehtne viiulimäng) ning eesti kiigelaulude saatel kahlas järgmises performance´is merest rannale, kandes põlevat kalakuju õlal jne.

Alates 30. septembrist 2019 EMTA kontserdi- ja teatrimaja fuajeesse kureeritud Halleki näitusel eksponeeritakse ringi- ja vabaltvoolava kujuga moodulmaale (või installatsioone) ehk kunstniku sõnul „fraktaale“ koos kahe traditsioonilisemas vormis tööga: «Da capo al fine?» (1963, õli alumiiniumil) ja «Suveõhtu 1969» (1970, segatehnika), viimasega meenutatakse inimese Kuule maandumise poolesajandat juubelit.

Seoses EMTA näitusega oli kunstnikul võimalus lavastada uude ruumi oma suveräänne ja süsteemne atraktiivne keskkond. Ruumiprogrammi arvestades struktureeriski Hallek täpselt ja intensiivselt mõjuva visuaalse galerii, mängides selle variandid ja koloristlike aktsentide asukohad koos kuraatoriga enne läbi oma ateljees.

Tagasi üles