«See on lugu ühest kirglikust hetkest, ajutisest armastusest – kuid eks ajutised asjad tihti ongi need kõige püsivamad,» ütles autor Mihkel Seeder.
Me kõik teame seda lugu. Tüdruk tuleb oma pulmast. Poiss oma matustelt. Nad saavad kokku kinosaalis, hakkavad millegipärast rääkima ja avastavad õige pea, et neil on kahtlaselt palju ühist. Ühesugused huvid, ühised hirmud ja unistused. Teineteise jaoks loodud. Sellises olukorras leiavad end Kirke ja Karlo. Kirke on 20ndate alguses, energiline ja idealistlik naine, kes tunneb, et elu tänases Eestis on natukene liiga turvaline ning ettearvatav. 30ndates Karlo jõudis Kirkega samale äratundmisele mõne aasta eest, kui ta loobus lootustandvast karjäärist, vabanes kõigest ning läks maailma avastama. Kodumaale naastes selgus, et ta ei olnud leidnud oma rännakutel seda, mida otsis. Selle asemel võttis ta koju kaasa ühe nakkushaiguse.
«Aeg-ajalt võib armastus olla meile takistuseks, kuid sealjuures tuleks endast leida see teatav miski, mis paneb meid tegutsema tervema enda nimel, isegi kui sa peaksid olema HIV positiivne,» selgitas lavastaja Peep Maasik.