Ökolavastus haukuvast vigurvändast 

Taago Tubina lavastuses «Minu haukuv koer» mängivad Toomas Täht ja Ingrid Isotamm. Foto: Gabriela Liivamägi

Tartus mitte päris kesklinnas asuv umbes sajakohalise saaliga Karlova teater alustas oma kuuendat hooaega. Kui teater oli alles aasta tegutsenud, mõlgutasin meie kultuuriajalehes, et arvestades Tartu järjest tihenevat teatrikonkurentsi, teatrisaali (eelkõige lava) väiksust ja spetsiifilisust, äärelinnapainet ning ressursside limiteeritust, saab (üks väike) teater olla elujõuline siis, kui toetutakse väärtdramaturgiale ning tugevatele lavastaja- ja näitlejatöödele.

Sest meie ülitihedal teatrimaastikul midagi teistlaadset või teistlaadselt juurde toota paistaks juba reostamisena. Mida rohkem kinnitavad (väike)teatri repertuaaris kanda igas mõttes tugevad (ja värsked!) teatritööd, seda muretumalt saab arendada ka meelelahutuslikumat kultuurimaja-poolt, mida Karlova teater viljeleb. Paistab, et Karlova teater on oma näo otsingutel jõudnud või jõudmas just sinna punkti, kus mingisugune konkreetsem suunavalik ei teeks paha või oleks lausa möödapääsmatu.

Tundub, et Põhja-Ameerikas indiaani reservaatides üles kasvanud draamakirjaniku Eric Coble'i «Minu haukuv koer» on üks selliseid materjale, mis ühte oma nägu kompivasse väiketeatrisse (ja muidugi mujalegi) igati sobib. Kui kahe tegelase järgi sobimine on pisut nagu paratamatu, siis näidendi teema sobimine on mitmetahuline, nii nagu näidend isegi.