Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
/nginx/o/2019/10/14/12654042t1h370c.jpg)
Tartus mitte päris kesklinnas asuv umbes sajakohalise saaliga Karlova teater alustas oma kuuendat hooaega. Kui teater oli alles aasta tegutsenud, mõlgutasin meie kultuuriajalehes, et arvestades Tartu järjest tihenevat teatrikonkurentsi, teatrisaali (eelkõige lava) väiksust ja spetsiifilisust, äärelinnapainet ning ressursside limiteeritust, saab (üks väike) teater olla elujõuline siis, kui toetutakse väärtdramaturgiale ning tugevatele lavastaja- ja näitlejatöödele.
Sest meie ülitihedal teatrimaastikul midagi teistlaadset või teistlaadselt juurde toota paistaks juba reostamisena. Mida rohkem kinnitavad (väike)teatri repertuaaris kanda igas mõttes tugevad (ja värsked!) teatritööd, seda muretumalt saab arendada ka meelelahutuslikumat kultuurimaja-poolt, mida Karlova teater viljeleb. Paistab, et Karlova teater on oma näo otsingutel jõudnud või jõudmas just sinna punkti, kus mingisugune konkreetsem suunavalik ei teeks paha või oleks lausa möödapääsmatu.