Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/09/17/3357765t1hb120.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/21/12675321t1h8f68.jpg)
Lisaks sellele, et «Enneminevik» on Mart Kangro pihtimuslik, tundlik ja iseväärtuslik kunstiteos, pakub lavastus ka omamoodi etenduskunsti manuaali või leksikoni, rikastamaks juba mõnda aega aegunud keelekonflikti «postdramaatilist stressi» põdevate teooriataustaga noorema põlve teatriuurijate ning valdavalt pisut vanemate, lugu, psühholoogilist läbielamist või selgelt sõnastatud sotsiaalseid üldistusi apologiseerivate «teatri» apologeetide vahel.
Loodetavasti pälvib «Ennemineviku» kujundi- ja tähendusloome kultuuriajakirjanduse veergudel veel ka süüvivamat analüüsi, siinkohal peatun vaid mõnel lavastuse kontekstualiseerimise aspektil, tõukudes pisut Valle-Sten Maiste viimases Sirbis ilmunud arutlusest teatri ja kriitika kriisi kohta, kus ta meenutab muuhulgas taas ka mulluse sõnateatrižürii hoiakut Kangro ja Co «Workshopi» suhtes.