Tunnustatud pianist ja helilooja Ludovico Einaudi tuleb Eestisse

Ludovico Einaudi Foto: Promopilt

17. märtsil esineb Alexela Kontserdimajas maailma üks tunnustatumaid pianiste ja heliloojaid Ludovico Einaudi. Eelseisva turnee raames tutvustab Itaalia muusik oma uut suurejoonelist stuudioprojekti.

Ludovico Einaudi karjääri esimene kontsert Baltimaades leidis aset Tallinnas 2016. aasta sügisel. Väljamüüdud show toimus ülimenuka maailmaturnee «Elements Tour» raames. Nüüd, kolm ja poolt aastat hiljem, jõuab maestro uue kavaga taas Eestisse. 

Ludovico Einaudi värskeim meistriteos kannab nime «Seven Days Walking» («Seitse päeva kõndides»). Tegemist on seitsmest täispikast albumist koosneva projektiga. Plaadid, nimega «Day One», «Day Two» jne kuni «Day Seven», nägid ilmavalgust selle aasta seitsme kuu jooksul – iga kuu üks album.

Projekti teeb ainulaadseks selle variatsioonide ulatus ja keerukus, mis on saanud inspiratsiooni maestro pikkadest jalutuskäikudest Šveitsi Alpides, enamjaolt alati mööda sama rada. Helimustrid korduvad mitmel kujul ja justkui järgivad sama kujuteldavat rännakut erinevatel päevadel.

«Mägedes oli mul aega keskenduda. Ühest küljest oli mul selge siht, kuid teisalt olin alles selle suuna otsinguil. Mõte hakkas ekslema. Kus on lõpp-punkt? Sellest sai omamoodi meditatsioon. Sadas tugevalt lund ja mu mõtted said tormi keskel vabalt rännata – seal, kus kõik kujundid, külma abil paljaks lahti riietatuna, kaotasid oma piirjooned ja värvid. Võib-olla see äärmusliku olemuse tunne oligi albumi allikaks.»

Täiuslik maailm, mis sai välja mõeldud seitsme päeva jooksul. «Loodan, et kuulate ühel päeval ühte albumitest, teisel päeval teist ja ei suudagi vahet teha, kumb on kumb,» ütleb Einaudi mänguliselt.

«Seven Days Walking» muusika on meelega loodud selleks, et kuulaja saaks ennast täielikult nende impressionistlike muusikatükkide vahele ära kaotada – pianistlikud kuu peegeldused lumel; vahepala meloodias reprodutseeritud linnulaulust; muusikaline tõlgendus rebase jälgedest, mis on salvestatud sellise õrnusega, et on võimalik kuulda käppade puudet klaveri klahvidel.

«Mulle meeldib mõte äraeksimisest. Tulles tagasi paika pärast kuue kuu pikkust äraolemist, tundub see tuttav, kuid samas on midagi muutunud. «Seven Days Walking» räägib mälust. Igaüks loob mõtteis kujutluspilte – oma jalutuskäigust, ümbritsevast keskkonnast. Juba lapsena olen ma nautinud korduvat tegevust, nagu näiteks mõningate väikeste erinevustega jalutuskäik mööda sama teed kooli poole. Tuttavlikkuse piires oleme me võimelised muutusi märkama – ilm, valgus, inimesed.»

«Seven Days Walking» on metafoor sellest, kuidas Einaudi muusika mõttemaailma mõjutab, selgitades mõnel määral maestro loomingu lõputut kohanemisvõimet filmi- ja visuaalkunsti maailmade vahel ning aidates aru saada tema ülemaailmsest fännibaasist, kelle hulka kuuluvad ka paljud tuntud nimed – Nicky Minajst kuni Iggy Popini.

Muusikal, mida Einaudi loob, on samasugune unikaalsus nagu ka tema enda elulool – Ludovico  vanaisa oli esimene Itaalia president pärast Teist maailmasõda ning tema isa omas Itaalia ja isegi Euroopa suurimat kirjastust.

Einaudi vajadus leida iseenda rada tõi ta muusikaõpinguteni – varajastel aastatel õppis mees klassikalist muusikat ning hiljem töötades avangardistliku muusika meistri Luciano Berio assistendina, õppis eemaldama piiri akadeemilise ja kaasaegse muusika vahelt. Kuigi kõige olulisem asi, mis Einaudi oma õpetajalt õppis, oli idee, et muusika on igal pool – ehitistes, loomades, unistustes, värvides, emotsioonides, hääles, keeles, ajas, hirmus, liikumises, vihmas. Ning see lihtsalt ootab, kuni kujuneb ümber heliks.

Tänu võimele sulandada erinevaid muusikažanre on Ludovico Einaudi pälvinud tõelise ja haruldase talendi tiitli. Kui on üks inimene, kes väljendab uut vaheldusrikast maailma, mis põhineb erinevate põlvkondade muusikalistel eelistustel, siis on selleks Einaudi.

Nagu on kunagi kirjutanud Oxford Mail – «Mitte paljud klassikalise muusika esitajad ei suuda meeldida nii emodele, nahkriietes mootorratturitele, kallites ülikondades härrasmeestele kui ka kokteilikleitides daamidele.»

Einaudi muusika ja kontserdid, mis on aina populaarsemad ka tehnoloogiakeskses maailmas üles kasvanud noorema publiku seas, loovad meditatiivse ja privaatse keskkonna, eemal segavatest faktoritest. «Live-muusikat kuulates on kõigil võimalus sama kõlaga samastuda, kuid seejuures jääb võimalus oma kogemuses täiesti omaette olla ning mõtetes rännata,» selgitab helilooja.

Einaudi tundelised heliteosed on olnud ka paljude tuntud filmide ja teleshow'de osaks. Tema muusika on jõudnud kuulsasse draamasse «Must Luik», kergelt humoorikasse prantsuse draamasse «1+1», Russell Crowe'i lavastajadebüüti «Veelausuja», laialt arutletud mängulisse dokumentaalfilmi «Ma olen ikka veel siin» Joaquin Phoenix’ist, «Doctor Zhivago» teleshow'sse ja ka paljudesse teistesse kinoteostesse. Einaudi poolt loodud tunnusmuusika filmile «Fuori Dal Mondo» oli nomineeritud Oscarile ning pälvis Saksamaa suurima klassikalise muusika auhinna Echo Klassik.

Einaudist on saanud mitte lihtsalt üks Euroopa populaarsemaid heliloojaid, vaid ta on pea peale pööranud traditsiooniliste muusikažanrite ja kuulajaskonna jaotuse iganenud ideed. Einaudi muusika on muutuv, mõtisklev ja tihti introspektiivne. Tema heliteosed on sügavalt liigutavad ning saavad innustust klassikalisest ja rahvusvahelisest muusikast, minimalismist ja kaasaegsest popmuusikast. Küll aga on kõige selle muusika südameks alati klaver.

Ludovico Einaudi esineb Alexela Kontserdimajas 17. märtsil 2020.