Neeme Raud Veneetsia bienaalilt: miks Eesti kunstnik Kris Lemsalu saadeti biennaali vaatajate eest pagendusse? Ehk: Eesti valis oma paviljonile väga vale koha!

FOTO: John Walton / PA Wire / PA Images / Scanpix

Veel ligi kuu – kuni 24. novembrini – kestvat maailma olulisemat kunstinäitust, Veneetsia biennaali külastades tekib tahes-tahtmata küsimus: miks Eesti soovib olla teistest nii eraldi?

Kunsti maailmanäituse peaväljapanekud ja enamik osalevate riikide paviljone on Veneetsia südameks oleval St Marco saarel ja sinna seab ilmselt pea iga külastaja ka esmalt sammud. Eesti (ja – tõsi – ka Islandi) paviljonid on Giudecca saarel, kuhu tuleb eraldi veetrammi vaporettoga sõita. Vahemaa on küll vaid mõned peatused, aga ikkagi tuleb sõita. Pärast pingelist kunsti vaatamist biennaali keskuses ja ehk ka peaauhinna saanud Leedu paviljonis, kus etendatakse apokalüptiliste nootidega rannaooperit, millele pääsemiseks tuleb mitmetunnises sabas seista, peab olema meie Eesti kunsti vastu selgelt eriline huvi, et veel kusagile sõita (eriti kui biennaalile tullakse vaid mõneks päevaks, nagu enamik turiste seda teeb, ja sõit Giudeccale ja seal ringikäik nõuab ikkagi mitmeid tunde).

Kui Giudeccale aga kohale jõuda, tekib järgmine probleem: kui püüda Google.mapsiga meie paviljoni leida, satub satelliit aadressi peale segadusesse, sest see ongi väga üldine ja otseteed kaart ei näitagi. Tuleb seigelda. Kui paviljon lõpuks üles leitud, siis on seal olev Kris Lemsalu väljapanek muidugi erakordselt lööv. Juba ta Jokkeri-plakat, mis nüüd, kui Jokkeri film maailmas laineid lööb, kõnetab kohe eriti. (Krisi plakat oli valmis ammu enne filmi kinodesse jõudmist!!)

«Eesti paviljonis käib päevas kuni 200 inimest,» selgitab seal toimetav EKA kunstiajaloo diplomiga Johanna. (Minu peas on samal ajal mõte, et Leedu paviljonis käib päevadel, kui seal rannaooperit etendatakse, kümneid tuhandeid inimesi! Miks Kris Lemsalu töid näidates me külastajate lati nii madalale seame?!)

Küsin paviljonis käimise järel selle juhilt, paviljoni komissarilt, Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse juhilt Maria Arusoolt, miks, oh miks küll Eesti nii eraldi on? «Me tahame olla ajast ees – Giudecca on Veneetsia uus, arenev up-scale (trendikas) piirkond,» selgitab ta, lisades, et Eesti on Giudeccas sama ruumi üürinud ka järgmiseks biennaaliks. Aga kui meil ikka nii vähe vaatajaid on, siis kas pole see vale otsus? «Jah, tavapublikut on ehk vähem, aga kunstiprofessionaalid on meie paviljoni kindlasti üles leidnud,» vastab Arusoo. No heakene küll – jälle see kunstiringkondade «lastehaigus», et teeme kunsti ainult «kunstiprofessionaalidele», tavapublik, massid seda niikuinii ei mõista, mõtlen sellist kommentaari kuuldes.

Minu küsimus Veneetsiast lahkumise järel on ikkagi see – kui me juba kulutame raha, ilmselt maksumaksjate raha, et oma kunsti Veneetsiasse viia, siis kas poleks õigem seada eesmärgiks, et viia see – ja Eesti nimi – võimalikult paljudeni, mitte ainult loetud «kunstiprofessionaalideni», kes siis omavahel üksteist õnnitlevad, et jälle hästi tehtud näitus, mida peale meie keegi eriti ei näinud, aga see polegi tähtis, sest kunst ongi ju asi iseeneses.

Või kas on ja peab olema? – küsin mina Veneetsiast lahkudes. Kas ei pidanuks Eesti ehk pisut enam raha kulutama, ja aega, et õige paviljoni koht leida ja tõesti laia publiku ees olla? Või ongi meile tähtis see uhke üksindus, sest arvame, et me olemegi maailma naba? Südamest kahju on, et – julgen kindlalt öelda – suurem osa Veneetsia biennaalil käinutest meie oma Jokkerit, Kris Lemsalut sealt ei avastanud, sest ta oli saadetud otsekui pagendusse Giudecca saarele.

Ringkäigu Veneetsia biennaalil saate Neeme Rauaga kaasa teha, kuulates SIIT KUKU raadio saadet «Neeme Raud. Siin».

Tagasi üles