In memoriam: Hugo Hiibus

Hugo Hiibus Foto: Peeter Langovits

Kolmapäeval, 20. novembril suri 90-aastaselt tuntud karikaturist Hugo Hiibus.

Eesti karikaturist ja šaržimeister Hugo Hiibus elas lapsepõlves arsti pandud vale diagnoosi tõttu üle kliinilise surma, mille tagajärjel oli sunnitud veetma kolm aastat haigevoodis. Just sel ajal hakkasid teda huvitama tollases perioodikas ilmunud Gori karikatuurid – eelkõige kujutatud inimtüüpide tõttu.

Kui Hiibus noore poisina harjutas joonistajakätt õpetajaid visandades, arvasid pedagoogid, et ta pilkab neid, sest toona ei teadnud keegi midagi šaržikunstist. Alles keskkoolis märgati noormehe annet ja Pallase haridusega õpetaja suunas Hugo Hiibuse kunstirajale. 1949. aastal sõitiski Hugo Hiibus õpetajalt laenatud rahaga Tallinna ja astus Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetas 1955. aastal diplomeeritud graafikakunstnikuna.

Hugo Hiibus noorena. Foto: Ants Liigus

Esimest korda trükkis Hiibuse karikatuuri ära tollane Pärnu ajeleht – 1950. aastal võitis Hiibus ajalehe karikatuurikonkursil esikoha. Oma elu jooksul jõudis Hiibus teha kaastööd pea kõigile Eestis ilmunud väljaannetele, aastaid oli ta ajakirja Pikker kunstiline toimetaja ning meelelahutussaate «Rameto» ja ajalehe Meelejahutaja kujundaja ja karikaturist. Kaastööd tegi ta ka Soome lehtedele.

1979. aastast kandis Hiibus Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetust, samuti on tema tööd tunnustatud Meie Matsiga.

Hiibus ise on öelnud, et tundis end tõelise rahvakunstnikuna, sest talle meeldis rahva keskel joonistada. Suurem osa tema töödest rõõmustabki inimesi nende kodus. «Kõik küsivad, kas käsi ära ei väsi, minul väsivad enne jalad, käsi töötab automaatselt, see on nagu laulmine – sa ei mõtle iga noodi peale. Šaržis piisab kolmest joonest, aga sa pead oskama näha,» on Hiibus Virumaa Teatajale antud interjuus öelnud, lisades Romulus Tiituse õpetussõnad: oluline ei ole joonistamis-, vaid nägemisoskus.

Hugo Hiibus visandamas. Foto: Ants Liigus

Tänavu 6. jaanuaril oma 90. sünnipäeval Kesknädalale kirjutatud elumeenutuses tunnistas Hiibus, et pole joonistamisest loobunud. «Äsja joonistasin ühele lasteraamatule illustratsioonid. Mõnikord on vaja mõnele rahvasaadikule juubeli puhuks või lihtsalt mälestuseks šarži. Ühesõnaga, töö muudkui käib – inimene on ju pagana keeruline ja põnev nähtus! Nii ongi tehtud üle 20 000 karikatuuri ja šarži ning üle 1200 eksliibrise (ligi pooled neist Soome).»

Samas mõtiskluses nentis Hiibus, et kunstis sobib kuulsus ainult tugevatele ja teotahtelistele või poolhulludele töönarkaritele. «Minul õnneks on pidevalt šaržiga probleeme, mis ei lase liblikana õhku tõusta. Sest ma pean kujutataval saama kätte sarnasuse, pealegi veel seesmise. See on üliraske ja surub pilditegija murutasandile, olles kaugel eneseimetlusest. Ja ega esprii – vaimukus ja teravmeelsus – ole ka lihtne. Isegi Gorit mõnikord kritiseeritakse nalja­vaeguse pärast! Šaržid aga olid tal head. See mindki lohutabki, kui olen madalseisus.»

Toomas Hendrik Ilves Hugo Hiibuse silmade läbi. Foto: Ants Liigus/repro