Rinnavähile alla vandunud naise lesk: meievaheline kiindumus süvenes raskel ajal veelgi

Andrus Laurimaa

FOTO: Julia-Maria Linna

Sel laupäeval esitleb metastaatilise rinnavähi ühing MTÜ Meeta raamatut «Me armastame elu! Lood metastaatilisest rinnavähist; valust ja surmast; armastusest ja rõõmust». Raamatu tulu läheb metastaatilise rinnavähiga patsientide toetuseks. 

Postimees avaldab otsekõnelise lõigu tänavu 16. juunil lahkunud Mai Laurimaa leselt Andrus Laurimaalt, kes kirjeldab abikaasa viimast elunädalat ja seda, mismoodi ta kujutab ette oma elu pärast naise lahkumist.  

«Esmaspäeval, 10. juunil tegi Mai meile veel süüa ja toimetas. Ta tegi klientidele ka lõpuni välja raamatupidamist, esitas veel tol päeval maksuametile deklaratsioonid. Õhtul ütles Mai, et lähme ikka kiirabisse ja küsime hapnikumaski, äkki nii on kergem hingata. Kui kiirabisse läksime, lausus arst, et nüüd jääb ta siia Rapla haiglasse. Maile anti valuvaigisteid ja rahusteid, tal hakkas parem.

Kui olime intensiivraviosakonnas, rääkis Mai, et ta näeb valget kuju istumas enda vasakul käel. Vastasin, et see on su kaitseingel, kes ta muu ikka olla saab! Kui hakkasin minema koju, et Maile asju haiglasse järele tuua, kutsus arst mu kõrvale ja ütles, et koju ta enam ei tule. Kolmapäeval oli juba väga raske, aga siis oli ta veel palju ärkvel. Neljapäeval ärkas Mai vaid siis, kui valuvaigistite mõju hakkas kaduma. Laupäeva õhtul oli tema seisund juba väga raske. Võtsin ta kuidagi kaissu. Mai osutas oma huultele, mõtlesin, et ta tahab, et ma huuli niisutaks, aga tema andis mõista, et tahab mind suudelda. Suudlesime pikalt. Ta jäi rahulikuks ja uinus. Hingetõmbed hakkasid uuesti pikenema. Korra enne minu lahkumist ärkas ta veel, arstid süstisid veeni valuvaigistit. Kaisutasime ja Mai jäi uuesti magama.

Kiindumus süvenes veelgi

Ütlen ausalt, et siis ma põgenesin sellest haiglast. Teadsin, et ega ta seda ööd üle ei ela. Panin telefoni kodus hääletu peale. Varahommikul enne kella viit ärkasin hetkeks üles. Uuesti tegin silmad lahti enne seitset hommikul. Vaatasin, et arstilt oli tulnud paar minutit varem vastamata kõne, aga mõtlesin mitu minutit, kas helistada tagasi või mitte. Helistasin… Kell viis Mai suri.

Me ei rääkinud Maiga surmast, see ei olnud meie plaanides. Tean, et ta rääkis sellest vanema poisi elukaaslasega, ütles, et ei karda surma, küll aga seda, kuidas meie temata hakkama saame, et ta on meid ära hellitanud… Meievaheline kiindumus süvenes sel keerulisel ajal veelgi, suhe muutus tugevamaks. Mai ei tahtnud välja näidata, kui raske tal tegelikult on. Tema tahtis, et asjad oleks nii hästi ja endistviisi, kui see vähegi võimalik oli. Samas ei varjanud Mai oma diagnoosi ka sõprade eest, ta rääkis sellest täiesti vabalt ja me tegime selle üle nalja. Kui pea oli jälle paljas, lasi Mai endale sinna hennamaalinguid teha ja käis julgelt kiilaspäisena ringi.

Mai proovis ka muid võimalusi lisaks arstide pakutavale – käis nõidade ja selgeltnägijate juures, katsetas igasuguseid bioresonantse ja muud säärast. Ta tahtis ju terveks saada! Minu nõudmine naisele oli, et sa võid neid asju proovida, aga senine ravi peab jätkuma. Jõudsime kokkuleppele. Kõik need esoteerikud jätsid üldiselt sümpaatse mulje, välja arvatud MMSi müüjad. Kui teised rääkisid, et nemad saavad toetada üksnes teaduspõhist ravi, väitsid MMSi müüjad, et keemiaravi tapab teda veel rohkem ja joogu aga MMSi, siis saab terveks. Tänavu jaanuaris hakkas Mai seda proovima ja ega see tal eriti kurgust alla ei läinud. MMSi müüja lubas, et vedelik võidab mitte üksnes vähi, vaid ka kõik muud hädad. Taimaal sai Mai endale aga kõhuhäda ja MMS ei aidanud. Läksime apteeki, ostsin talle mingisuguse kohaliku tableti ja järgmisel päeval oli kõik korras. Mai usk MMSi kadus.

Ausalt öeldes ma ei oskagi vastata küsimusele, kuidas lapsed sellega toime tulevad. Andre on suur poiss, tema elab juba oma elu. Tal on elukaaslane, kes kindlasti aitab. Märten on 15aastane, temaga saame sellest samuti rääkida. Märten on üsna avatud inimene, küll aga muretsen Tomi pärast, tema on minu moodi, kinnisema iseloomuga. Käisime Mai hauaplatsil ja ma küsisin, kas ta mõtleb ka emme peale. Tom vastas, et tahab, et emme koju tuleks. Ta saab väga hästi aru, et seda ei juhtu. Juulis käis ta Mai õe juures, siis oli Tom aeg-ajalt lehvitanud taeva poole, emmele. Poisid on tublid. Tom aitab kodustes asjades vähem, aga eks temagi saab aeg-ajalt tolmu tõmmata. Saame ise hakkama. Poistele võtan nüüd rohkem aega, tööle jääb seda vähem, õnneks on tööandja mõistev.

Olen tublim, peangi rohkem rabelema!

Püüan toimetada nii, et ma ei valmistaks Maile pettumist. Eks ma olengi tublim, peangi rohkem rabelema! Meil oli koos kogu aeg hea, karjumisi ja kraaksumisi kunagi polnud, kõige suuremad tülid olidki siis, kui me päev otsa mossitasime. Tema oli veel kangem mossitaja kui mina, pigem läksin ikka mina lõpuks andeks paluma isegi siis, kui ma enda arust midagi valesti ei teinud. Diagnoosi saamise järel Mai muutus, tunnistas sedagi, kui tema tegi midagi valesti. Ta muutus veel paremaks inimeseks, kui ta varem oli. Eks ta tahtis elada võimalikult hästi seda aega, mis veel jäänud oli. 

Kui me käisime Maiga Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, üllatasid mind pikad järjekorrad ja see, kui paljudel inimestel on Eestis tegelikult vähk. Onkoloogide kabinettide ukse taga on mitu rida toole ja kõigil istub keegi! Neid inimesi on meeletult! Tervena ei kujutagi seda maailma endale ette. Võin öelda, et olen sellele riigile väga tänulik. Mai haigusloost näeb, mis see kõik maksab. Enamik inimesi halab, kui vilets ja alarahastatud on meie tervishoiusüsteem. Aga kui vaadata vähihaige raviarveid, siis ma ei kujuta ette, milline perekond suudaks seda kõike oma raha eest kinni maksta. Üks süst üle nädala 4000 või 5000 eurot, sellele lisaks operatsioonid ja kõik muu! Haigekassa tasus Mai ravimise eest sadu tuhandeid eurosid. Kui keegi hakkab minu kuuldes vinguma, et riik on loll ja makse pole vaja maksta, saan ma ikka väga pahaseks! Kui sa ükskord tõsiselt haigeks jääd, saad aru, milleks see kõik!

Maja ostsime me laenuga, kolisime siia 2000. aasta 2. mail, täpselt Mai sünnipäeval. Unistasime kogu aeg, et kui saame laenu makstud, siis me kohe ei tea, mida selle rahaga teeme! See kõik jäi kahjuks olemata. Praegu teeb valu näha, kui inimesed käivad tänaval käest kinni, ka meie käisime alati käest kinni. Meil olid sellekski suveks plaanid tehtud, pidime minema automatkale Lõuna-Eestisse ja Lätti. Pikemat sõitu ei julgenud ette võtta.

Kui te nüüd küsisite, mida ma teen viie või kümne aasta pärast, siis ega ma ei taha oma elu üksinda lõpetada. Iseasi, kas ma ka kedagi väärilist leian. Etalon on ees. Selleks, et hakata üldse mõtisklema kellestki teisest enda kõrval, on vaja ilmselt väga palju aega. Aga ma ei taha oma elu päris üksinda lõpetada, keegi ei taha. 

Mai uskus, et tal on kaks kaitseinglit, tema isa ja vanaema, kes on samuti seal üleval. Ja ta nägi enne surma inglit oma vasemal käel! Olen täiesti veendunud, et see ei ole kõik. Maiga juhtunu on mind selgesti muutnud. See ei ole lõplik, see ei saa lihtsalt nii olla!»

Raamatu idee taga on metastaatilise rinnavähi haigeid koondav MTÜ Meeta (Kaisa Sein), ilmumist toetas Novartis ja autorid on Nils Niitra ja Janek Mäggi. 

Tagasi üles