PÖFF: lapsuke süsteemi hammaste vahel

«Süsteemi error» räägib tüdrukust, kes vajab abi, kuid aitajate käed jäavad lühikeseks. Foto: Filmikaader

9800. See pole lihtsalt arv. Umbes nii palju on Eestis lapsi, kelle kohta on tehtud avaldus kohalikku omavalitsusse. Nii saavad nad osaks süsteemist. Süsteemist, kuhu ei kuulu alati need, kelle tõttu see üles on ehitatud. Samamoodi on Benniga, üheksa-aastase saksa tüdrukuga, kelle lugu Just Filmi raames veel paaril korral kinos näha saab. Tähelepanu: arvustus võib sisaldada viiteid sisupööretele!

«Süsteemi error» pole emotsionaalselt lihtne film. Linateose tegevuskäik on küllaltki lineaarne, kuid üksluisuse asemel ei lase peategelase ekstreemsus kordagi igavust tunda. Selle asemel tõmbab ta vaataja kaasa elama ning lootma, et karjumine ja vägivald leiab malbema lõpu. Korduma kipub aga üks ja sama valus ahel: lootus – pettumine – (t)error.

Terve aeg filmi jälgides tiksub sees hollywoodilik eeldus, et linateos peab hästi lõppema. Mida rohkem lugu edasi liigub, seda enam lootus väheneb. Ükski hoiukodu Bennit ei soovi ning noortevanglasse minemiseks on ta liiga noor. Ema lubab Bennile pidevalt, et ta saab koju tulla, kuid isegi vaataja võib tunnetada, et see on vaid jutt vältimaks tõde. Benni pääseteeks tundub olevat Micha, kel on kogemusi noorte kriminaalidega. Küll aga selgub filmi kestel, et Micha käed jäävad abi osutamisel lühikeseks. Lootuses muuta Bennit, nagu ta teiste noortega on suutnud, saab mehele selgeks, et tüdruk oli talle pigem fantaasiaks päästa järjekordne kadunud hing, mitte reaalsus minna lõpuni, maksku see mis maksab. Tüdrukule oli Micha aga lootus saada oma päriskodu ning selle unistuse kokkukukkumisel on kõik taas endine – (t)error süsteemis.