PÖFFi teise elutööauhinna saab Enn Säde

Enn Säde Rõuge mail, aasta on 1997. Foto: Ago Ruus

Pimedate Ööde filmifestivali teine tänavune elutööauhinna laureaat on legendaarne helioperaator ja dokumentalist, ka eesti filmi mäluhoidjaks kutsutud Enn Säde.

81-aastane Säde on Eesti viljakaim helioperaator ja -režissöör, kes on helindanud üle saja filmi, mille sekka kuuluvad näiteks «Tuulte pesa», «Lindpriid», «Kihnu naine», «Jõulud Vigalas», «Naerata ometi», «Nõialoom» ja «Värvilised unenäod». Ta on olulisel määral mõjutanud järgmiste põlvkondade filmihelimehi.

Režissöörina on Säde teinud üle 20 dokumentaalfilmi, neist tuntumad «Narri põldu üks kord...», «Oreli sisse minek» (koos Olav Neulandiga), «Künnimehe väsimus» (koos Jüri Müüriga), «Heinaaeg», «Liivlaste lood», «Nelli ja Elmar» ja «Jüri – see mulk ehk mis tuul müürile...». «Nelli ja Elmari» eest võitis ta 1998. aastal Chicago filmifestivalil Hõbedase Hugo auhinna.

Säde on ka väsimatu helide ja fotode arhiveerija, tema artiklid ja mälestuskillud eesti filmi ajaloost ja kineastidest on hoidnud eesti filmi mälu. Just Säde eestvedamisel taastati Jüri Müüri legendaarne laulupeofilm «Leelo». Ta oli ka üks DVD-kogumiku «Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia» kokkupanijatest.

«Mäletamise kohustus? Kohustus selles mõttes, et ma pean mäletama ka nende eest, kes enam rääkida ei saa. Kui elus on juhtumeid, mida nüüd (täna?) ainult mina mäletan, panebki see asjaolu sulle sõrme otsaette ja käsutab: räägi!» kirjutab Säde ise oma viimase raamatu «Kadri-Katariina» sissejuhatuses.

PÖFFi juht Tiina Lokk nimetab Sädet üheks eesti filmi ilmasambaks. «See, mida Enn Säde on eesti filmi hüvanguks teinud nii filmitegija kui mäluhoidjana, on hindamatu,» ütles ta.

Auhinna saab laureaat kätte festivali lõputseremoonial, mis leiab aset laupäeva õhtul Vene Teatris.  PÖFFi esimese elutööauhinna pälvis tänavu Vene režissöör Andrei Kontšalovski.