Zaza Urušadze: olen hea meelega Eesti režissöör

Sel nädalal juba kaks ahuhinda noppinud filmi «Mandariinid» produtsent Ivo Felt ja režissöör Zaza Urušadze lõikamas lahti Eesti Filmiajakirjanike Ühingu torti. Foto: Peeter Langovits

7. detsembril suri Zaza Urušadze, Osacri-nominatsioonini jõudnud filmi «Mandariinid» režissöör. Taasvaldame sel puhul esmakordselt 2014. aasta jaanuaris ilmunud intervjuu. 

Eesti Filmiajakirjanike Ühing nimetas aasta filmiks 48-aastase grusiini Zaza Urušadze «Mandariinid». «Humanistlik ja sõjavastane jutustus eestlastest nende igaveses hädas – olla kannatajaks võõrastes sõdades,» kõlas põhjendus.

Palju õnne, Zaza! Kaks preemiat olete sel nädalal juba Eestist saanud – esmaspäeval ka välisministeeriumi oma – ja vaevalt et kolmaski tulemata jääb, kui kultuurkapital hakkab omakorda tunnustust jagama. Lisaks detsembris PÖFFil võidetu. Te kindlasti ei  arvanud, et meil üldse nii palju auhindu on?

(Naerab.) Tõsi. Gruusias olen võitnud ainult ühe, Thbilisi festivalilt.

See tähendab, et olete nüüd Eesti režissöör.

Ma olen hea meelega Eesti režissöör.

Mis teid «Mandariinide» vastuvõtu puhul kõige enam rõõmustab?

Teate, mis on peamine – see, et film on vastu võetud ühesuguse heatahtliku mõistmisega nii Ameerikas kui Eestis, nii Indias kui Gruusias... Tegelikult kõikjal, kus seda on näidatud. Et see mõjub vaatajale emotsionaalselt ja see emotsioon, mis filmi seest välja kiirgab, on siiras.

Järelikult oli vaja selline film ära teha.

Palju on seda Gruusias vaadatud?

40 000 korda.

Sealsete kinode olukorda arvestades on seda vist väga palju?

Jah, sest meil on vaid kaks korralikku kino. (Võrdluseks: Eestis on «Mandariinid» kogunud 33 000 vaatajat – TT.) Esimestel nädalatel olid kõik seansid välja müüdud.

Aga Abhaasias, mille sõja ajal filmi tegevus aset leiab? On seda seal üldse näidatud?

Hea küsimus. See oleks väga vajalik. Aga... Esiteks pole seal minu teada isegi korralikku kino. Teiseks poliitika – piir on kinni. Grusiinidel on sinna pea võimatu pääseda.

Teisalt levib see juba piraatkoopiana internetis. Kõigil Vene filmisaitidel on see üleval. Üritasime sellega võidelda, aga tulutult muidugi. Hea, et see ei juhtunud vähemalt kinolevi ajal.

Nii ma ei teagi, kas kurvastada või rõõmustada. Tänu sellele on nüüd väga paljud inimesed piiridest sõltumata seda näinud. Ja usinalt ka netis kommenteerinud. 80 protsenti neist kommentaaridest on mulle üllatusena väga positiivsed. Vaid 20 protsenti möönab, et päris hea film, ainult et miks me Vene sõdureid halvas valguses näitame. No mis ma oskan öelda: olen püüdnud olla võimalikult faktitruu. Mingit antipropagandat selle taga küll ei ole.

Ette on sattunud ka mõned abhaaside kommentaarid – need on vaoshoitud, aga mitte negatiivsed. Väga on see film meeldinud aga tšetšeenidele.

Mis edasi saab?

Väga kaua ei tohi «Mandariinide» seljas liugu lasta – minapilt võib ähmastuda. Mulle saadeti Mosfilmist üks stsenaarium, isegi mitte stsenaarium, vaid romaan. Nad nägid «Mandariine» ja tahavad nüüd, et ma järgmise filmi nende juures teeksin.

See on tänapäevane lugu, tegevusega Bathumis. Rohkem ei tahakski sõnada. Niipalju võin öelda, et kui Rein Kotov jälle operaatoriks tuleb, võtan ette... (Naerab.) Kuuled sa mind, Rein?


Levifilmide tipp-10

«Kohutav ilu» (Itaalia, levitaja Must Käsi)

 «Paradiis: armastus» (Austria, Must Käsi)

 «Gravitatsioon» (USA, ACME Film)

 «Searching for Sugar Man» (Rootsi, Must Käsi)

 «Paradiis: usk» (Austria, Must Käsi)

 «Armastus» (Prantsusmaa, Must Käsi)

 «Jaht» (Taani, Estinfilm)

 «Vabastatud Django» (USA, ACME Film)

 «Kodus» (Prantsusmaa, ACME Film)

 «Enne südaööd» (USA, ACME Film)

Lisaks valis filmiajakirjanike ühing parimaks filmiajakirjanikuks Jaan Ruusi – meie filmiloo ajastupilti loova intervjuuraamatu «Eesti filmi täheatlas» ja uute kodumaiste filmide kunstinõudlike arvustuste eest Eesti Ekspressis.