ARVUSTUS ⟩ Telekanalite aastalõpuprogramm: on olnud ka paremaid nalja-aastaid, säravate sketšide asemel rõhus masendus (17)
1. jaanuar 2020, 00:13
Mida aastavahetuse programmist targemat tahta kui meelelahutust, mis vahepeal naerma ajaks, tuttavaid nägusid, tagasi- ja ettevaateid.
Õnneks ei olnud telekanalid traditsioone oluliselt loksutanud - katsed tavasid muuta ei ole iial head vastukaja saanud. Kõik, keda oodati, olid ka kohal - «Õhtu» erisaade, «Edekabel», Oja ja Juur oma «Ärapanijaga» Teet Margna ja Kristjan Jõekalda, kes uues kanalis tegemas ikka samu vanu asju. Kokku võttes: palju reibast mula vaheldumisi ameerikatelevisioonilike mängudega, mida ilmestasid üksikud meeldejäävad hetked. ETV ülemvõim seekord nii suur ei tundunud kui eelmistel aastatel.
(Alljärgnev arvustus on sündinud eri kanalite vahel klõpsides - kõigi kanalite kõiki saateid otsast lõpuni vaadata üksainus silmapaar ei suuda. Vahele jätsin ka aastakokkuvõtete ja tulevikuennustuste saated ning seriaalide eriepisoodid (viimased on tavaliselt ka kõige piinlikum piin, nii et kui vähegi saate, jätke parem tegemata.)
KANAL 2: pidu alfaisaste seltsis
Kanal 2 sagedusele kolisin kell 19 «Reporteri»eriprogrammi ajaks, mis seekord oli jabur ja hoogne. Ettesalvestatud saatele iseloomulikult veidi võltsi ja ülespuhutuna mõjuvad vahepalad liiga suures ja külmalt sinises Saku Suurhallis olid talutavad, aga reportaažid nende vahel pakkusid nalja nabani. «Reporteris» sai näha, mida mõned teised kanalid näidata ei söandaks: Elo Mõttus-Leppik käis külas alfaisasel siseministril Mart Helmel. Helme tinavalamine ennustas «tohutut purset» ja Eesti tõusvat «lendu nagu luik» — kellele naljakas, kellele mitte.
Mäletan, kui konarlik ja kodukootud tundus «Õhtu» saatejuhtide kõige esimene aastalõpuprogramm, hämar ja hädine nn korteripidu (sellest veel halvem on Kanal 2 eetris olnud ainult 2016. aasta steriilne, puine ja ülelavastatud «Õhtu Pargis»). «Reporteri» promolõigus küttis režissöör Martin Korjus mu ootused üles, lubades «Õhtu» saates külalistega pööraseid mänge, mida selles saates iial varem proovitud pole - ehitatud olevat koguni spetsiaalsed setid! Ameerika televisioonist üle võetud riukalikud mängud tõi juba palju aastaid tagasi maale Margna ja Jõekalda «Nädalalalõpp Kanal 2ga», aga settide ehitamiseni ei ole meil tõesti veel jõutud - kui vaja, kasutatakse käepäraseid atribuute nagu stuudionurgas vedelev lauake või odavad kaubad pilapoest.
Kuna Ameerika televisiooni ainetel sketše ja mänge harrastavad juba kõik meie kanalid ja lihtsa copy/paste’iga enam kedagi ei raba, tulebki hakata rohkem oma ainulaadset vaibi otsima. Esimene mäng, «killer-karaoke», mida nägema juhtusin, tõestas, et puusepatööd oli stuudios tõesti tehtud, aga samal ajal lauldes spetsiaalsel poodiumil lögasse, madudesse ja tõukudesse astunud Synne Valtri ja Elina Nechayeva olid ülearu vaprad, et täiest rinnast naerma ajada. Kui tahta veel rohkem «Ameerikat teha», siis seal mängivad külalised kõik sellised sketšid ise suureks - meie teles teenivad saatejuhid üksi nii televaatajaid kui ka saatekülalisi, aga USA-s on mõlema osapoole ühiseks jumalaks telepublik.
«Püstolreporter» Tiit Sukk, kes on televaatajale ennekõike tuntud komöödiasarjast «ENSV», tahtis vist olla nagu Peeter Oja «Ärapanijas». Ilma võrdluseta mõjunuks see ehk naljakamalt, seekord jäi vaese mehe koopiaks.
Kirsiks Kanal 2 tordil oli enne presidendi kõnet eetrisse paisatud teledoktor Viktor Vassiljevi tervitus, mis oleks minu poolest võinud pärast südaööd otse-eetris televaatajate telefonikõnedega ka jätkuda. Pohmaka ravi on juba ammu Vassiljevi spetsialiteet.
ETV: ikka otse, aga veidi kulunult
ETV on aastavahetuseti eetris otsesaatena Vabaduse väljakult, mille «siin ja praegu» õhustik on iga kell olnud etem kui tahes vingest varemsalvestatud konservist. Seekord ma siiski nende programmi teistest kanalitest peajagu kõrgemaks ei ülistaks - teised kanalid olid rohkem pingutanud ja ette valmistanud ja tasemete nivoo oli pigem ühtlane. Ka ETV panustas lisaks intervjuudele lõbusatele mängudele. Intervjuud näisid ajuti puusalt tulevat ja kippusid venima. Mängud saatekülalistega kukkusid ETV-s kah liiga suvaliselt välja. Teletoimetaja-kogemusest tean, et need pealtnäha spontaansed ja külalisele üllatusena tulevad sutsakad nõuavad tegelikult põhjalikku läbikaalumist. Eks ETV aastalõpusaade «Ringvaate» ja «Terevisiooni» kombinatsioon ole ja aastatel, kus konkurendid üldse ei pinguta, sellest ka piisaks.
Kui TV3 oma «Edekabeliga» aastast aastasse pinget kruvib, kas ja kuidas seekord õnnestub, on Peeter Oja ja Mart Juure keemia on kindla peale minek ja mõned «Ärapanija» sketšid lähevad sama kindla peale viraalseks (näiteks paari aasta tagune pärl — laul EKRE-st). Seekord häiris mind poliitikale keskendumine. Oleme juba aasta läbi kuulnud söögi alla ja peale, mida keegi kellelegi ütles. See on nii kohutavalt väsitav, et pidupäeval tõesti ei jaksa. Võimalik, et ränk kohustus poliitikast rääkida rõhus ka saatejuhte, sest on olnud ka särtsakamaid «Ärapanijaid». Praegune, nagu nentis poliitikust Facebooki-sõber, oli pigem rõhuva aasta kurb kroonika. Laulud rahapesust ja süvariigist olid see-eest toredad ja üldse võiks järgmisel aastavahetusel tulla «Ärapanija» muusikal.
TV3: kõige etteaimatavam
Tänavu sai TV3 aastalõpupakett tõhusat lisajõudu - kevadel kanalit vahetanud Teet Margna ja Kristjan Jõekalda lühendasid oma traditsioonilise vestlussaate hooaega paari episoodi võrra, et võidetud aja jooksul täie auruga aastavahetuseks valmistuda. Tulemus oli «Kaks kanget LIVE» glamuursem versioon, ent ikka samade nägudega, kes selles saates sageli külalisteks. Seega oli see etteaimatav, mis pole alati halb - Teedu ja Kristjani kohta saab julgelt öelda «oma tuntud headuses». Nende publik saab alati, mida ootab. Sepo Seemani «ennustus» uueks aastaks oli pööraselt naljakas.
TV3 iga-aastane väljakutse on, kas Henrik Normanni «Edekabel» saab olema õnnestumine või äpardumine. Elu on näidanud, et vanameistri vorm (ja ehk ka me vana hea jabura Eestimaa pakutud teemadering) on kõikuv ning oleme näinud nii suurepäraseid etteasteid kui ka tüütut lohisemist. Erinevalt Juurest ja Ojast peab tema oma naljad üksi välja kandma ja see ei ole koomikule lihtne ülesanne. Seekord oli vist keskmine või alla selle, aga vähemalt ei alustatud kohe poliitikaga pähe lajatamisest. Eesti telesaadete parodeerimise traagika viimasel ajal on, et ainult vähesed on neid saateid näinud ning kui sattuda teleka ette ainult pühade ajal, ei pruugi millestki aru saada.