Digikultuur. Kas Eesti digikultuur on võimalik?

Telerid. Foto: Erik Prozes / Postimees

„Digikultuur“ on uus, igal teisel nädalal ilmuv AK rubriik, kus erinevad autorid mõtestavad aasta jooksul eri nurga alt digiajastu tähendust nii Eesti kultuurile kui ka laiemal globaalsel foonil.

Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti ­e-riigi saavutustest.

Mida toob saabunud digiajastu eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda?

Kultuuriministeerium on kuulutanud 2020. aasta digikultuuriaastaks. See on väga väärtuslik algatus ministeeriumilt, kus digikultuuri valdkond on siiani katmata ja mis peab digikultuuri väljendusvormidele raha kauplema hoopis teiste eesmärkide nimel töötavast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Pakume, et teema-aastat tuleks näha kui üleskutset mõtestada digikultuuri tähendust Eestis ja laiemalt.

Käesolevaga alustame Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös aastapikkust arvamuslugude sarja, mis kujuneb loodetavasti oluliseks platvormiks Eesti digikultuuri mõtestamisel. Aasta jooksul peaks sarjas ilmuma eelduspäraselt 22 esseed eri elu- ja erialade inimestelt. Meie siht on pakkuda teemale mitmekesiseid vaateid, innustada diskussioonile ja dialoogile.