Kes on tänase peo lavastaja?

Kristjan Suits ja Karl Laumets Ugalas. Foto: Heigo Teder/Ugala

Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva piduliku kontsertetenduse Ugala teatris lavastab Karl Laumets, muusikaline juht on Vaiko Eplik, kunstnik Kristjan Suits, koreograaf Ingmar Jõela ja produtsent Priit Mikk. Tegijate kinnitusel on fookuses rahvapärimus.

1990. aastal sündinud Karl Laumets lõpetas 2016. aastal EMTA Lavakunstikooli 27. lennu ja samast aastast on Vanemuise teatri näitleja. Oma esimese lavastusega «Kalevpoeg» pälvis Karl Laumetsale 2019. aastal Eesti Teatriliidu aastapreemiatel parima lavastaja tiitli.

Lisaks «Kalevipojale» on ta lavale toonud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis lavastuse «Leek» (kaasautor Liisa Saaremäel) ja Loone Otsa tekstil põhineva suvetüki «Pidu tuli», mida mängiti Raadi Suveteatris. Hetkel on Laumets proovisaalis Vene Teatris, kus märtsis esietendub Mihhail Durnenkovi «Utoopia».

Näitlejana mängib ta Vanemuises lavastuses «W», «Naiste kool», «Kaukaasia kriidiring», «Laineid murdes», «Teineteiseta», «Kalevipoeg» ja «Härra Biedermann ja tulesüütajad».

Laumets on öelnud, et teater on tema jaoks kunst ja kunstis peab olema ilu. Samuti arvab Laumets, et teatris on keel ja sõna väga tähtsad, sest meie ümber pole palju kohti, kus saaks kuulda ilusat keelt ja just seetõttu on teatril keele ees vastutus.

Hea teatri sünniks on vajalik kohalolu, nii publiku kui ka tegijate poolt. «Teater on tõelisem kui elu. Sest elus on palju, mida me ei teadvusta, lavaline elu on aga teadvustatud. Teater peaks andma meile tõe. Tõde loomingus ongi tõde,» lausus Laumets sügisel toimunud teatrifestivalil Draama peetud noore režii vestlusel.

Teatris peab Laumets oluliseks veel küsimusele «miks?» vastamist, ennekõike peab lavastaja vastama sellele küsimusele, teadma, miks ta võtab ette just selle või teise materjali. Samuti ka pühendumist.

Kultuurilooliste lavastuste tegemist peab Laumets oluliseks, sest ta peab tähtsaks mineviku tajumist. «Olen noor ja oma loometeed alustav,» lausus ta Draamal. «Aga ma ei tule tühja koha pealt. Selle kultuurikonteksti, kus ma peale loon, tundma õppimine on rikastav. Eesti lugu ja kultuur huvitab mind. Me oleme rahvustena erinevad, see ongi väärtuslik. Nagu ütles Lennart Meri, siis Euroopa tugevus on mitmekesisus. Euroopal pole meid vaja belglastena, vaid eestlastena.»

Kolm küsimust ja vastust teatrifestivalil Draama raamatus ilmunud intervjuust. Küsib Hedi-Liis Toome, vastab Karl Laumets.  

Kuivõrd peab lavastaja olema intellektuaal ja kuivõrd käsitööline?

Lavastaja peaks olema laiema maailmavaatega inimene. Olen kokku puutunud lavastajatega, kelle maailmavaade rikastab, sütitab teistmoodi mõtlema. Selline lavastaja saab tuua välja lavastuse, mis kõnetab suuremal tasandil. Aga kui ei ole oskusi, et lavaline tegevus ja olukord neid mõtteid toetama panna, siis ei jõua ka publikuni. Heal lavastajal peab olema palju omadusi, ta peab olema korraga hea käsitöös ning laiema maailmavaatega. Selliseid lavastajaid on.

«Kalevipoeg» oli sinu esimene lavastus, said selle eest kohe parima lavastaja auhinna. Kas noorele lavastajale on see tunnustus, mis innustab edasi minema või pigem tekitab survet, et igale uuele lavastusele on ootused seetõttu suuremad?

Võtan seda tunnustusena, mis innustab edasi minema. Üritan võimalikult vähe tegeleda pingega, et võib-olla vaadatakse järgnevaid lavastusi teistmoodi.

Muidugi olen ma selle auhinna eest äärmiselt tänulik. Ma arvan, et iga žürii keskendub hindamisel konkreetsetele lavastusele, mitte ei mõtle, et noori peaks kuidagi eraldi esile tõstma. Seega ei saa ma võib-olla enam kunagi ühtegi auhinda. Minu jaoks ei ole see auhind mitte lavastaja, vaid lavastuse märkamine. Ma arvan, et suutsime luua üldisest teatripildist kergelt eristuva lavastuse, kus oli suurem rõhk visuaalil, tekstil, muusikal, teistsugusel teatrikeelel kui muidu. Loodetavasti tuleb lavale loodud minimalismi kaudu välja eepose sügavus ja suurus.

Muidugi tulevad inimesed pärast auhinna saamist «Kalevipoega» teistmoodi vaatama. See on paratamatatu, aga samas on see publiku enda mure, kui nad n-ö aardejahil käivad, et näha, kas «aasta lavastus» on siis «nii hea, nagu räägitakse». Ma ei ole sellepärast pinges ja ka publik ei peaks ennast häälestama selliselt, et minnakse vaatama eelmise aasta parimat lavastust või eelmise aasta parima lavastaja uut lavastust.

Sinu senised lavastused keskenduvad paljuski eesti kultuuriloole – lisaks «Kalevipojale» Ella Ilbakust ja August Gailitist rääkiv «Leek», esimesest laulupeost lavastus «Pidu tuli», tänavuse Tartu laulupeo lavastamine. Kuidas sa noore inimesena sellistele teemadele sattusid?

See sai kindlasti alguse Anu Lambi ja Riina Roose kultuuriloolistest tundidest lavakunstikoolis, mis mulle tohutult meeldisid ja selle maailma avasid. Kooli lõpus tegime koos osade kursusekaaslaste ja Anu Lambiga lavastust «Elagu, mis põletab!», Riina Roosega tegime «Siuru õhtu 100», kus ma tutvusin August Gailiti elu ja loominguga. Liisa Saaremäel kehastas mõlemas lavastuses Ella Ilbakut ja nii jõudsime nende kirjavahetuseni ja omavahelise looni, millest sündiski lavastus «Leek». See kõik on kuidagi minuni jõudnud ja niimoodi kujunenud. Loometee alguses on väga huvitav avastada seda kultuuripinda, mille peale või kus ma loon, kus on juured. See on eneseavastuslik teekond kultuurilukku. Need lavastused ei ole olnud pelgalt ajalugu tutvustavad, vaid on tegelenud kunsti, kunstniku ja üldinimlike teemadega. Mind inspireerivad teatud inimeste lood ja nendega tegelemine annab mulle jõudu.