Ilmalinnu valvsa pilgu all ole vaba kui lind

Presidendi kõne ja aastapäeva kontsert. Foto: Sander Ilvest

EV102. Karl Laumets, Vaiko Eplik, Kristjan Suits ja Ingmar Jõela lõid Ugala teatrisse kirju linnumaailma, mis oli allegooriaks inimeste ilmale ja millega rõhutati ka pärandi tajumise tähtsust.

Hüppa üles-alla, hüppa üles-alla, Sul on sünnipäev! Hüppa üles-alla, hüppa üles-alla, Sul on sünnipäev!

Üks ring sai täis, nende sõnadega pani Mari Kalkun punkti Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva pidulikule kontsertlavastusele. Hoogsalt ja rõõmsameelselt saadeti meid järgmisse aastasse. «Linda, Linda» oli suurpärane valik lõpulauluks, millega võeti kokku pisut mõtlik, 24. veebruarile juba omaseks saanud väikese näpuviibutusega, meeldetuletav-õpetlikuna, kuid siiski helge ja ilusana mõjunud eeskava.

Tänavuse peo loominguline meeskond ehk Karl Laumets, Vaiko Eplik, Kristjan Suits ja Ingmar Jõela andsid lõpuloo valikuga meile mõista, et lisaks minevikule on meil ka olevik – täna peame sünnipäeva, peame pidu ja see on väga hea – ja tulevik, mis on seotud meie minevikuga. Ka seda teksti kirjutades heliseb minu hinges Mari Kalkuni «hele jaal», nagu Pearul Vargamäe Krõõda hõiked, tunnen, et tahaks kõigile midagi ilusat öelda, silma vaadata ja kallistada. Ses suhtes tabas muusikaline kujundaja Vaiko Eplik kontserdi meeleolu üles ehitades kümnesse.

Ainult et ma kardan, et paljud televaatajad ei jõudnud viimast laulu ära oodata, sest just ekraani vahendusel mõjus kontsertlavastus aeg-luubis peetud monotoonse aktusena, liiga pikana, tõsisena. Rohkem särtsu ja elu võinuks olla juba enne viimast pala, aga eks selliseid märkusi tehakse Eesti riigi sünnipäevalavastustele pea alati. Lavastajad ja muusikajuhid nagu kardaks, et hoogsas rütmis kaob sõnum. Aga eks iga lind laulab nii, nagu jumal talle noka on andnud, seega eestlaste saatus on vaoshoitud pillerkaared.

Teine raske ülesanne sõnumi ja peomeelolu vahelise tasakaalu leidmise kõrval on teha lavastus korraga nii telele kui ka lavale, kuna eri meediumid nõuavad erinevaid rõhuasetusi. Karl Laumetsa lavastus pääses paremini mõjule teatrisaalis, sest nii nagu linnatulede vahel on raske näha Linnuteed, on ka selle lavastuse vaimukusi ja helgust raske märgata peolauas, see lavastus ootas vaatajatelt kaasa tulemist ja pühendumist.

Lind kui sümbol

«Vabas õhus julgelt ja jõuliselt tiibu lehvitav lind on meie omakultuurile ja vaimsusele sobivaimaks sümbolkujuks.» See mõte kuulub 120 aastat tagasi Viljandimaal sündinud Eesti rahvaluuleteadlasele Oskar Looritsale ning just see lause on trükitud Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva kontsertetenduse kavale motoks.

Oskar Loorits oli see mees, kes asutas pisut vähem kui sada aastat tagasi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja kui vaadata tänavust kava, siis poolte esitatud laulude sõnad põhinevad rahvaluulel. Väga lihtne on siit jõuda järgmise oletuseni: kontsertkava on lavastaja Karl Laumetsa ja tema meeskonna kriitiline avaldus teadusrahastuse süsteemi ning sellest tulenevalt ohtu sattunud Eesti Rahvaluule Arhiivi teemal.

Kui veel arvestada, et 4. märtsil toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumis kontsert, kus Eesti Rahvaluule Arhiivi toetuseks astuvad lavale muusikud, kes on pärimusmuusikast inspiratsiooni ning Eesti Rahvaluule Arhiivist abi saanud ning esinejate nimekirjas on ka sünnipäevakontserdil üles astunud Trad.Attack!, Mari Kalkun ja Maarja Nuut, siis saabki vaadata 24. veebruari lavastust ühiskonnakriitilise, lausa poliitilisena. Aga mitte ainult.

Presidendi kõne ja aastapäeva kontsert. Foto: Sander Ilvest

Julgen väita, et Karl Laumets oleks rahvaluulel pärineva kava teinud ka siis, kui Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastus oleks kindel ja püsiv. Sest tänavu 30. sünnipäeva tähistav näitleja ja lavastaja on rõhutanud pärandi ja juurte tundmist, ta on öelnud, et on vaja tajuda seda, kust me tuleme. «Olen noor ja oma loometeed alustav,» lausus ta 2019. aasta sügisel Draama festivalil peetud noore režii vestlusringis. «Aga ma ei tule tühja koha pealt. Selle kultuurikonteksti, mille peale ma loon, tundma õppimine on rikastav. Eesti lugu ja kultuur huvitab mind.»

Karl Laumets tegi lavastajadebüüdi rahvuseeposega «Kalevipoeg», mis tõi talle ka 2019. aasta teatripeol Eesti Teatriliidu preemiatel parima lavastaja tiitli. Vanemuises oli võidulavastuse juures tema partner Kristjan Suits, kes oli nüüd ka Eesti Vabariigi 102. sünnipäevapeol lummava linnumaailma looja.

Viiteid «Kalevipojale» leiab 24. veebruari pidulikust kontsertkavast ohtralt. Näiteks mõlemat lavastust hoiab jutustajana koos Anu Lamp. «Kalevipojast» on pärit ka lause: «Kallimaks kui kullakoormad/tuleb tarkus tunnistada.» Aga nagu öeldud, Laumetsa Eesti riigi sünnipäevalavastuse juured asuvadki eeposes ja rahvaluulel.

Ugala laval lahti rulluv pidukava sai näiteks alguse müütilisest ilmalinnust, kes muneb munad, millest tekivadki maa, taevas, päikene ja tähed. Anu Lamp ongi see ilmalind.

Presidendi kõne ja aastapäeva kontsert. Foto: Sander Ilvest

Sünnipäevakava viimane laul, eelpool juba kiidetud «Linda, Linda», millega vahetati seni pigem mõtlik-melanhoolne reipa, sünnipäevale kohase pidumeeleoluga, on samuti sümboolne.

Nagu eeposes on kirjas, siis Läänemaal elanud noor lesknaine leidis ühel hommikul metsast kana, tedremuna ja varesepoja. Kodus pani ta muna kana alla villavakka, varesepoja viskas aga kirstu taha. Hulga aja pärast läks perenaine vaatama ning nägi, et kanast oli kasvanud ilus naine Salme ja tedremunast teine tütar Linda. Varesepojast aga orjatüdruk. Ja just sellest Lindast saab Kalevipoja ema, kes oma meest leinates nutab Ülemiste järve…

Helge ilmaäär

Kristjan Suitsu kujundus, mida toetavad Rene Liivamägi valgusmängud, on minimalistlik – Ugala loodud atmosfäär on kui ilmaäär, kus saavad kokku taevad, maa ja meri, kus korraga katab taevast koidukuma ja ehavärvid, kus vaikselt üle maailma vajub uduvaip, mis kasvavad pilvedeks, kus omi asju ajavad linnupere koos tantsisklevate haldja-inglitega. Ei ole sel korral musta lage meie toal, vaid hoopis helge taevalaotus, kus eksinutele juhatab teeotsa kätte Linnutee.

Oskuslikult rahvatarkusi põimides räägitakse publikule nii maailma loomisest kui ka maailma hävitamise lugu. Meile loeti võib-olla pisut lapsikult, aga siiski kindlasti siiralt sõnad peale, et linnupesade lõhkumine ja noorte puude murdmine on suur patt, ning see hoiatus mõjub koos linnupesa-tantsuga sama tugeva sümbolina kui NO99 kunagine harvester.

Lavastuse üks lõbusamaid, samas aga ka kurvemaid stseene oli «Puhja tuulik», kus haldjaid-inimesi kehastanud tantsijad viskasid õhku jahu ning Puuluubi poisid laulsid neile omase helge irooniaga, kuidas tuuliku tiivikud lõhuvad lindude lennuteid. Haldjad-inimesed muutusid kui võluväel tuulikutes, hingelindudeks…

Tähelepanuväärne on, et etenduses kõlab üle 60 Eestimaa kohanime, alates Helmest ning lõpetades Jõhvi, Narva, Torma, Häädemeestega… Äratundmisrõõmu jagub igasse Eestimaa nurka.

Laval on leib, aga ka teadmisi sümboliseerivad paberid, taevalaotuses on tuvid ja kajakad, valged linnud valvavad ka lavaäärseid kõrkjaid ja kõrrepuhmaid… Kõik on ilus ja eestlaslik, tuttav ja südant soojendav.

Aga miks püha õhtusöömaeg? Pika laua taga on täpselt 12 lindu, nagu oli ka apostleid, ja kräsupäine Jeesus-laps/käopoeg/Nukitsamees, aga kes neist lindudest on Juudas? Aga võib-olla pole seos Leonardo da Vinci legendaarse maaliga, mis esimesena pähe kerkib, see kõige õigem. Nagu Sigmund Freud olevat öelnud, siis mõnikord on sigar lihtsalt sigar.

Kui vaadata seda pikka lauda hoopiski maapinnana, mille kohal nokib linnupere sädistades oma palukesi, siis muutub laval toimuv põhjendatuks. Kõik need erinevad sulelised on sõbralikult koos, nende tegevust jälgib emaliku kontrolliva pilguga valges rüüs ilmalind.

Ole salliv!

Kuigi teleekraanil jäi liialt ehk domineerima Ingmar Jõela lihtne liblikalik tantsuseade ja tantsijad, kes jätsid linnurahva varju, siis oli Karl Laumetsa lavastuse peategelasteks siiski inimesi sümboliseerinud linnud: suitsupääsuke, rasvatihane, öösorr, musträhn, metsvint, kägu, harakas, teder, merikotkas, ronk, toonekurg, ööbik ja käolaps.

Kõigil on oma lugu ja iseloom, samuti õnnestus näitlejate valik: eriti tahan esile tõsta Luule Komissarovi öösorri, Terje Pennie ronka, Maria Annuse rasvatihast ja Laura Kalle ööbikut. Lindude erinevust rõhutades viidatakse meie endi, inimeste erinevustele.

Presidendi kõne ja aastapäeva kontsert. Foto: Sander Ilvest

Anu Lambi ilmalind rõhutab lavastuse finaali eel: «Linnuriigi kirev mitmekesisus on õpetanud meie esivanemaid õigustama iga linnu erinevat laulu ühises-üldises eluorkestris. Igal linnul oma laul, igaüks ise peaks kõige paremini teadma, kas ta on kodulind või metslind, kas paigalpüsiv või ringiaelev. Kes meist on laululind, üks päeval, teine öösel, kes aga röövlind, üks avalikult, teine näppamisi salajas. Kes on tervete ja võimsate, kes nõrkade ja murtud tiibadega, kes ehitab ise oma pesa, kes käib teiste pesi rikkumas või võõrasse pessa munemas, kes meist on kuldnokk, kes hilpharakas, kes pasknäär, kes on tasane ja tööd nokitsev, kes päevade kaupa aiateibas otsekui kohvikus kädistav varblane, kes ilus nagu luik, kes kuninglik kui metsis, kes vagur kui tuvi.»

Etenduse eel presidendi kantselei saadetud pressiteates nendib Karl Laumets: «Inimesed kutsusid linde oma sõpradeks ning märkasid linnuelus mõndagi sarnast ning lähendavat. Kontserdil kuuldavad vanasõnad lindudest on tabavalt inimestele ülekantavad.»

Lavastuses kõlanud rahvatarkus «Ela ise ja lase teisel elada!» on tänavuse 24. veebruari lavastuse peamine sõnum ehk siis olgem sallivad teistsuguste suhtes. Ja loomulikult, kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta.

Kontsert-lavastuse läbiv idee oli linnud rahvapärimuses

Muusikakava

• Eesti Vabariigi hümn «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», esitaja Haldi Välimäe
• (muusika Fredrik Pacius, sõnad Johann Voldemar Jannsen)
• «Siidisulis linnukene», esitaja Maarja Nuut
• (rahvaluule sõnadel, muusika ja seade Maarja Nuut)
• «Ööbik», esitajad Maarja Nuut ja Laura Kalle
• (rahvaluule sõnadel, muusika ja seade Maarja Nuut)
• «Puhja tuulik», esitaja Puuluup
• (sõnad Marko Veisson, muusika Puuluup, seade Ramo Teder)
• «Martafana», esitaja Puuluup
• (sõnad Marko Veisson, muusika Puuluup, seade Ramo Teder
• «Kost laaluq saaduq», esitaja Duo Ruut
• (rahvaluule sõnadel, muusika rahvalaul, seade Katariina Kivi, Ann-Lisett Rebane)
• «Eha lehti liigutelles...», esitaja Centre El Muusa
• (rahvaluule sõnadel, muusika ja seade Misha Panfilov, Volodja Brodsky, Monika Erdman, Aleksei Semenihhin)
• «Armasta mind», esitajad Trad.Attack! ja Vaiko Eplik
• (rahvaluule sõnadel, muusika Trad.Attack!, seade Trad.Attack! ja Vaiko Eplik)
• «Keelega-meelega», esitajad Mari Kalkun, Peedu Kass, Vaiko Eplik, näitlejad
• (sõnad ja muusika Mari Kalkun, seade Mari Kalkun, Vaiko Eplik)
• «Linda, Linda», esitajad Mari Kalkun, Peedu Kass, Vaiko Eplik, Viljandi Muusikakooli puhkpilliõpilased (juhendaja Bert Langeler)
• (sõnad ja muusika Mari Kalkun, seade Mari Kalkun, Rasmus Puur)

Lavastuslik osa

• Tegijad: lavastaja-dramaturg Karl Laumets, muusikajuht Vaiko Eplik, kunstnik ja kostüümikunstnik Kristjan Suits, koreograaf Ingmar Jõela, valguskunstnik Rene Liivamägi, peakostümeerija Ivika Jõesaar, grimmikunstnik Anu Konze, graafiline kujundaja Katre Rohumaa, lavastaja assistent Laura Lisete Roosaar, produtsent Priit Mikk
• Näitlejad: Anu Lamp (ilmalind), Külliki Saldre (suitsupääsuke), Maria Annus (rasvatihane), Luule Komissarov (öösorr), Aarne Soro (musträhn), Hannes Kaljujärv (metsvint), Kadri Lepp (kägu), Martin Mill (harakas), Piret Laurimaa (teder), Riho Kütsar (merikotkas), Terje Pennie (ronk), Aivar Tommingas (toonekurg), Laura Kalle (ööbik), Diora Kähr (käolaps)
• Tantsijad: Allar Valge, Britt Kõrsmaa, Greta Raidma, Ingmar Jõela, Marleen Jõela ja Steffi Pähn