Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/03/16/3877439t1h6314.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014809t1h650c.jpg)
Olen mõelnud, et meie kiirustavas ajastus ähvardab ka kodust saada omamoodi transiidiruum, läbikäigukoht. Üks koroonaviirusega kaasnenud sotsiaalse ümberkorralduse positiivseid külgi võibki seisneda kodu taasavastamises, koduga kohanemises.
Lisaks sellele on avalike esinemiste ja nendega kaasnevate liikumiste äkilise vähenemisega kaasnenud olukord, milles aeg pole enam nõnda tõsine defitsiit. Olen rakendanud selle sülle kukkunud ressursi ennekõike lugemisse, aga ka filmide vaatamisse. Seega mõned viimaste aegade soovitused.
- Olen veetnud peaaegu kuu aega Brian Greene’i raamatuga «The Hidden Reality», mis käsitleb erinevaid stringiteooriaid. Üks teooria on fantastilisem kui teine, aga enim meeldivad mulle Greene’i (vist alusetud) unistused sellest, kuidas stringiteooria lahendab teoreetilise füüsika kõige keerulisema probleemi, ületab üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahelise veelahkme. Stringide ulatuvus ja vibratsioon lubab sellest fantaseerida.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014917t1h7879.jpg)
- Kui olin Greene’i nägemuse vibreerivast aegruumist lõpetanud, võtsin kätte kristliku müstiku Simone Weili väikse mõttekogumiku «Love in the Void» ja leidsin sealt mõtte, mille kohaselt pole Universum midagi muud kui «jumalasõna vibratsioon». Ja ta sõnastas selle enne stringiteooria teket. See kõik käib kergelt üle mõistuse – ja pole midagi lahedamat selle põhjustatud peapööritusest!
- Too pööritus tundub mulle oluline ennekõike seetõttu, et see, mis käib üle pea, asub ühtaegu pea kohal ja pea sees. Kui stringide vibratsioon on aegruumi funktsioon, elame meiegi selle sees, meiegi koosneme vibratsioonist. Jim Holti raamatust «When Einstein Walked with Gödel», mis käsitleb enamasti matemaatika dilemmasid, leidsin laheda kirjelduse kivist. Kivi tundub lihtsalt paigal seisvat, tuim ja tihe. Aga samas koosneb kivigi lugematutest elementaarosakestest, mis tantsisklevad omavahelises pidevas keemilises interaktsioonis. Me lihtsalt oleme liiga suured, et suuta näha kivi kui hüplevate osakeste haaramatut kooslust.
- Sellega haakub üks mu korduvlugemisi, 2014. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Bruno Schulzi «Kaneelipoed» (tlk Hendrik Lindepuu), mille üks tegelane väidab, et surnud mateeriat ei eksisteeri, «elutus on üksnes näiline, selle taga varjavad end tundmatud eluvormid». Sellele tsitaadile sekundeerib kunagi Iirimaalt ostetud külmkapimagnet W. B. Yeatsi tsitaadiga, mille kohaselt on maailm tulvil imelisi asju, mis ootavad, et me tajud teravduksid.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014841t1h59ce.jpg)
- Küsimus pole muidugi vaid kivides või muudes maistes objektides. Ma lähen tavaliselt üsna hilja magama ning mu magamiseelseks rituaaliks on vahtida katuseaknast tähistaevast. Praegu on väga hea vaadelda Karjase ja Lõvi tähtkujusid, viimast suvel ei näe, Karjase tähtkujus sirab põhjapoolkera eredaim täht Arktuurus. Seega soovitangi osta või laenutada mõni tähevaatlusraamat – mina ise olen kasutanud juba aastaid 2009. aastal eesti keeles ilmunud «Tähistaeva entsüklopeediat», mis sisaldab kõikide tähtkujude detailseid kaarte ja kirjeldusi. Selle raamatu abil võib tähistaeva kenasti selgeks õppida. Kummaline, kuidas tähtede või tähtkujude tundmaõppimine muudab tervet maailma – hilisõhtused pilguheidud aknast välja võivad osutuda meeleolukateks mikrosündmusteks; mõttelisteks, aga metsiku ulatusega reisideks, liikumata liikumisteks.
- Eriolukorra kehtestudes käisin raamatupoes ja ostsin endale mõned maiuspalad. Lugesin kõigepealt läbi Don DeLillo romaani «Null K» (tlk Kersti Unt), mis oma düstoopilise alatooniga sobib praegusesse ilmaseisu päris hästi. Aga kummaline, et ajastu kõrval annab «Null K-s» tooni ka ajatu: DeLillo minajutustaja mõtiskleb päris palju lõpmatusest ja lõplikkusest.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014826t1h9f11.jpg)
- Kui ma ilmaruumi lõpmatusest ja iseenda lõplikkusest puhata tahan, haaran mõne noorpõlvelemmiku järele – viimastel aegadel jääb kõige sagedamini pihku Alexandre Dumas’ igihaljas «Kakskümmend aastat hiljem». Raamat, millest lahutab mind ainult surm.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014849t1he544.jpg)
- Lugesin kusagilt, et laiahaardeliste eriolukordade ajal, mil inimesed on sunnitud rohkem kodus viibima, suureneb koduvägivald. Just äsja, väga õigel momendil, ilmus Loomingu Raamatukogu kuldsarjas Ingmar Bergmani «Fanny ja Alexander» (tlk Ülev Aaloe), mis on suurepärane sissevaade perekondlike suhete virvarri. Bergmani nägemus on küll sageli illusioonitu ja süngegi, ent ometi sunnib see meid mõtlema, mida me õieti iseendilt ja oma lähedastelt tahame; miks meie soovid ja tegelikkus sageli ei kattu ning kuidas oleks meil võimalik selle kattumatusega hakkama saada. Karta on, et oma armsamatele kätega kallaleminek ei lahenda kallaletungija sisemisi probleeme, vastupidi. Seega – kui kellelgi on tunne, et närv hakkab mustaks minema, telligu/ostku endale Bergmani «Fanny ja Alexander», et anda endale hea raamatu seltsis hetk järelemõtlemiseks. Ülepea võiks lähedussuhetega maadlev inimene vaadata ka sama autori samanimelist filmi ning kõiki Bergmani filme.
Pärast seda võib oma lähedasega jalutama minna. Jalutamine on parim järelemõtlemise praktika. Ent ärgem lugegem sel raskel ajal vaid raamatuid, vaid ka oma lähedasi – ja sama hoolikalt, sama suure sisse- ja kaasaelamisega nagu mõnda tähenduslikku raamatut.