Väärt kraam! ⟩ Rein Raua kultuurisoovitused (1)
19. märts 2020, 19:31
/nginx/o/2020/03/19/13016611t1h182b.jpg)
Ajal, kus paljud selle maailma vägevad ei suuda jahmatavate muutustega vaimus sammu pidada ja senise korra alustalad ähvardavad üleöö tolmuks pudeneda, on mõtet pöörata pilk kõige selle poole, mis oma väärtust ei kaota. Ja polegi nii väga oluline, kas see on mõeldud inimhinge põhjani raputama või kergeks meelelahutuseks — mis on hea, see on hea.
1. Paksud raamatud
Eks on päris paljudel meist raamaturiiulil mõni paks raamat ootamas aega, kui on see võimalik rahulikult kätte võtta. See aeg on nüüd käes. On aeg võtta kätte see teos, mida olete pidevalt edasi lükanud, olgu see siis Marcel Prousti «Kadunud aega otsimas» või George R.R. Martini «Jää ja tule laul». Ise kiikan riiulis Flauberti romaani «Bouvard ja Pécuchet». NB! Thomas Manni «Võlumäest» võiks selles sisalduva ereda kopsu-horrori tõttu ka eemale hoida, aga kui satute olema viirusedüstoopiate harrastaja, siis laske muidugi käia.
2. Midagi üksi tantsimiseks
Hunniku raskete köidetega sohval teki all kerratõmbumine võib avaldada soovimatut mõju kehakujule, eriti kui lugemismõnu külmkapis leiduvaga täiendada. Sestap pole paha aeg-ajalt koduses muusikakeskuses midagi rütmilist käima panna ning natuke liigutada. Minule sobib selleks otstarbeks näiteks Club des Belugas või Pink Martini meeldiva retro-vintage-meeleoluga repertuaar väga hästi.
3. Aeg enesetäienduseks
Kui olete aeg-ajalt muretsenud lünkade pärast oma üldhariduses, siis on praegu väga sobiv aeg neist vabaneda. On täiesti uskumatu, kui palju on internetist tasuta saadaval maailma tippülikoolide loengukursuste lindistusi erinevatel teemadel kvantfüüsikast kultuuriajalooni. Need on eriti toredad, kuna saab ette võtta kogu perega või väikese seltskonnaga pärast netis arutada.
4. Henrik Schwarz
Kunagi ostsin ühest hästivarustatud plaadipoest kogumiku Neue Meister in Berlin ning sattusin juba avaloost täielikku vaimustusse. Selle autor oli mitmekülgne muusik ja helilooja Henrik Schwarz, kelle haare ulatab deep house-muusikast kaasaegse klassikaliseni. Spotify’st leiab ka tema autoriplaate, seni on kõik ettesattunu mulle väga meeldinud.
5. «Line of Duty»
Kui rääkida vahele ka seriaalidest, siis see Jed Mercurio põnevik on mu meelest mitme pea jagu üle tema «Ihukaitsjast», mis talle vist rohkem kuulsust tõi, samuti on Keeley Hawesi roll siin palju parem (ehkki esimeses hooajas teda veel ei näe). Aga eks häid seriaale on siin ilmas teisigi, ja kui näiteks Downton Abbey või Vampiiritapja Buffy on veel vaatamata, siis praegu ju täitsa võiks.
/nginx/o/2018/07/22/11026915t1h3cf5.jpg)
6. «Kongo tango»
Paavo Matsini lugusid on alati lust lugeda, aga see raamat on kuidagi eriliselt hõrk. Tõsi, olen alles poole peal veel, aga väga ei usu, et ülejäänu pärast pettuma peaksin.
7. Thelonious Monk
Panin ükskord peale oma lemmikplaadi, aga kuna mu CD-mängija on väga aeglase temperamendiga, oli mul jõudnud see tõsiasi juba meelest minna, kui olin juba toidutegemisse süvenenud ja kõlaritest lõpuks midagi kostma hakkas. Ai, küll on sellel bändil hea pianist, mõtlesin. Plaat oli Straight No Chaser, aga Riverside’i antoloogiast ei väsi ma ka vist kunagi, eriti esimesest plaadist, kus Monk üksi mängib.
/nginx/o/2020/03/19/13016620t1h54f4.jpg)
8. Kieślowski triloogia
Pean tunnistama, et kaasaegne filmikeel on jäämas mulle võõraks ja enamasti, kui on valida, eelistan ekraanil liikuvale raamatut või muusikat. Või teatrit. Teisalt, Krzysztof Kieślowski «Kolm värvi» on ikka väga hea.
9. Antonin Artaud
Kirjutasin ülalpool, et «Võlumägi» ei ole võib-olla praeguseks ajaks väga hea, aga nüüd räägin endale vastu. Juba mitmendat päeva ei jäta mind rahule mõte Artaud’ esseest «Teater ja katk». Nagunii hakkab pärast olukorra normaliseerumist — kui see kunagi normaliseerub — ilmuma kunstilisi kajastusi meeleoludest, mis praegu või lähitulevikus meid kummitavad, ning kui keegi juba praegu mõtleb, mida selles žanris teha, võiks Artaud’ kogumiku üles otsida küll.
10. Mishima Yukio
Nimekiri ei oleks piisav, kui siit puuduks keegi mu jaapani lemmikutest. Olgu siis seekord Mishima Yukio, kes võib-olla paremini teistest on suutnud osutada, kuidas miski võib olla korraga kohutav ja ilus. Eesti keeles leidub algatuseks «Kuldne tempel», kes konksu otsa jääb, otsib ise edasi.
/nginx/o/2020/03/19/13016597t1h36dc.jpg)