Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/19/13016814t1he20d.jpg)
Märten Krossi debüüt-autoriplaat «Üks poiss vaatas tähti» on tundeline ja terviklik kauamängiv. Hooandjas kogutud klõbiseva eest avaldatud album on meloodiliselt soe ja mitte-eestlaslikult avameelne, mis näiliselt seisab muust Eesti muusikast täiesti eraldi.
Märten Kross on nagu üheksa ametiga mees, kes on lisaks muusika kirjutamisele kirjutanud raamatuid, teinud kunsti ja tegelenud vanade hoonete renoveerimisega. Kuigi leiva lauale toomise moodused on olnud väga eripalgelised, on näha, et kõikide teenistuste ühisosa on kokku andnud kogemuse, millest on saanud ka «Üks poiss vaatas tähti» vundament. See on peaaegu ilukirjanduslikult poeetiline album, mis on muusikas noodijoontele kantud õrna pintslitõmbega. Samas hingitseb sealt välja miski robustne avalus ja hingeline alastatus. Nagu püüaks kopitanud seinte vahelt ja alt välja meelitada puhast ideed ja algseisu.