Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221123t1h7ac0.jpg)
Leidsime ennast lõppenud nädalal olukorrast, kus elu on korraga probleem. Ma ei ole vist kunagi varem lugenud ajakirjandusest nii palju kõikvõimalikke soovitusi, juhendeid, õpetussõnu jne, mis kõik annavad nõu, kuidas eluga hakkama saada, kuidas eluga edasi minna. Isegi kultuurisoovitused on omandanud eksistentsiaalse alatooni, need peaksid meil aitama oma eluga kriisis paremini toime tulla. Neile, kel Postimehe tellimus, allpool niisiis veel üks kimp koroonaajastu kultuurisoovitusi.
- Kui õhus on paanikat ja katastroofi eelaimdust, siis tasub õppida mineviku kogemustest. Juhuse tahtel sattusin alles neil päevil vaatama mullu linastunud HBO seriaali «Tšernobõl» («Chernobyl»), mille stsenarist on Craig Mazin ja režissöör Johan Renck. See on tõesti mõjus vaatamine, eriti esimesed paar osa, ja autorite suutlikkust «tegelikkuse efekti» loomisel saab vaid imetleda. Kellel jäi teema vastu üles suurem huvi, sel tasub juurde lugeda Ameerika keskkonnaajaloolase Kate Browni vastset raamatut «Ellujäämise õpik: Tšernobõli teejuht tulevikku» («Manual for Survival: A Chernobyl Guide to the Future»), mis esitab usaldusväärse rekonstruktsiooni sündmustest, selgitab katastroofi laiemat keskkondlikku tähendust ning pakub ka õppetunde tuleviku tarbeks. Ja kes raamatut ei jaksa lugeda, see võib vaadata Browni ettekannet oma raamatu ainetel mullu augustis Tallinna Ülikoolis: https://vimeo.com/354501590 (loeng algab 24. minutil).
:format(webp)/nginx/o/2020/03/22/13020579t1h0d4d.png)
- Ajal, mil reisimine on raskendatud, kui mitte võimatu, jääb meile alati vabadus reisida oma mõtetes, ja siin on heaks abiks reisikirjad. Neid on viimasel ajal eesti keeles kirjutatud mitu, ise oskan uuemate seast soovitada näiteks Jaan Kaplinski Euroopa-reisiraamatut «Piirpääsukese Euroopa» ja Rein Kuresoo Aafrika-reisiraamatut «Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed». Lisaks huvile pääsukeste vastu ühendab mõlemat autorit tähelepanelik pilk ja pikk reisikogemus, samuti hea stiilitaju. Kuresoo raamatut illustreerivad lisaks autori paeluvad reisifotod.
- Karantiinis kirjutame kirju ilmselt rohkem kui tavaliselt. Vahelduseks oma arvuti kirjakastile võiks olla seega huvitav tutvuda teiste varasemate kirjadega, vähemalt mul on see nõrkus alati olnud. Nii olen viimastel päevadel sattunud huviga lugema Hannah Arendti kirju, esiteks oma endisele abikaasale, ülekohtuselt vähetuntud filosoofile Günther Andersile («Schreib doch mal hard facts über Dich: Briefe 1939 bis 1975»), seejärel aga ühele oma lähimale sõbrannale, Ameerika kirjanikule Mary McCarthyle («Between Friends: Correspondence Between Hannah Arend and Mary McCarthy, 1949–1975»). Vähemalt viimast soovitaks teistelegi. Kõige viimasena lugesin aga läbi Italo Calvino ingliskeelse kirjavaliku («Letters 1941–1985»), väga põnev ja hariv sissevaade ühe 20. sajandi huvitavama kirjamehe argiellu. Järgmisena ootab lugemist Vladimir Nabokovi mahukas «Kirjad Vérale» («Letters to Véra») – pool sajandit väldanud kirjavahetus autori legendaarse abikaasaga.
- Kui kogu me kapitalistlik ühiskonnakord on korraks pausile pandud, siis on ehk sobiv hetk mõelda selle toimimisloogika üle. Ühe võimaliku allegooria, tõsi, päris jõhkra ja jõulise, ent seda meeldejäävama, esitab kapitalistlikust süsteemist hispaania mängufilm «Auk» («El hoyo»), mis hiljuti Netflixis esilinastus. Seda režissöör Galder Gaztelu-Urrutia linateost julgen soovitada küll vaid neile, keda ei hirmuta kannibalism ja vägivald.
- Keeruline aeg toob alati esile uusi inimtüüpe, avab inimeste käitumise ootamatuid tahke. Et oma teadmisi inimkäitumise rikkalikust paletist täiendada, tasub kätte võtta äsja Ilmamaa kirjastuselt ilmunud Jean de La Bruyère’i «Inimtüübid ehk meie ajastu kombed» (tlk Mirjam Lepikult). Kuigi raamat kirjeldab inimkaraktereid Louis XIV õukonnast, siis jätkub äratundmist tänasesse päevagi.
- Truu kaaslane igas, isegi eriolukorras on Eesti rikkalik kultuuriajakirjandus – regulaarselt ilmuvad SA Kultuurilehe ajakirjad. Kõik on veebis kättesaadavad, vanemad numbrid sealjuures tasuta Digaris. Lähipäevil näeb ilmavalgust Vikerkaare märtsinumber, mis sisaldab ilmselt eesti kultuuriajakirjanduse seni kõige pikemat artiklit – 80 leheküljel hargnevat tselluloositehase saagat (Henri Kõivu sulest). Ärge magage maha! Artiklist tuleb ka omaette interaktiivne veebiversioon, millest kujuneb loodetavasti uus teetähis digiajastu kultuuriajakirjanduses. Kuid ajakirja kodulehelt tasub samuti lugeda Vikerkaare autorite muljeid ja analüüse käimasolevast koroonakriisist.
- Kõledavõitu lumesegune aeg paneb kuulama Aafrika mandri muusikat. Minu kauaaegne nõrkus on Mali muusika. Praegu soovitan solidaarsusest kuulata eriti Rokia Traoré muusikat, sest see Mali tänapäeva säravamaid naismuusikuid on parasjagu Prantsusmaal kohtu all, süüdistatuna oma lapse päästmises vägivaldse abikaasa käest. Ühes Pariisi äärelinna vanglas on ta keset viirusekriisi väljakuulutanud näljastreigi. Tema kuuest albumist on minu lemmikud «Tchamantché» (2008) ja «Beautiful Africa» (2013). Kuid Malil on hiilgavaid muusikuid rohkem kui siin üles jõuab lugeda: Ali Farka Touré, Afel Bocoum, Vieux Farka Touré, Salif Keita, Sidiki Diabaté, Toumani Diabaté, Amadou ja Mariam, Oumou Sangare, Tinariwe jne.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/22/13020597t1hbb77.jpg)
- Kuigi karantiiin võib tõmmata raamatutele uut tähelepanu, on veidi kahju nendest teostest, mis ilmusid eriolukorra esimestel päevadel ja on seetõttu jäänud siiani ilma meediahuvist, mida need vääriksid. Oskan esile tuua kahte raamatut, mida ise sain lugeda juba käsikirjas, ent mis nädala eest müügilettidele jõudsid. Esiteks Kaja Kanni raamat «Tänavatüdruk», kus meiega räägib seesama heitlik minajutustaja, kellega saime tuttavaks mõne aasta eest raamatus «Eratee» (2013). Nüüd on ta maalt tagasi linnas ja läheb ülikooli filosoofiat õppima. Kuigi see omaelulooline teos on taotluslikult pretensioonitu, peidab see endas nii mõndagi. Teine kriisiajastu romaan on Ignar Fjuki «Valge vannikohvik». See on kindlasti üks selle kirjandushooaja suuri üllatusi, omalaadi kirjanduslik UFO, mis põhjustab usutavasti kaunis vastandlikke lugemisreaktsioone. See on raamat ennekõike neile, kes hindavad kirjanduslikke mänge, kellele meeldib seigelda narratiivsetes labürintides.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/22/13020583t1ha8c8.jpg)
- Koroonakriis pole enam ammu üksnes meditsiiniline, vaid niisamuti poliitiline probleem. Kuju võtavad küsimused, mille üle me pole ammu harjunud avalikkuses arutlema: mis on poliitiline suveräänsus ja mis on eriolukord? Kas õilis eesmärk (elu!) õigustab poliitikas kõiki vahendeid? Kas demokraatiat saab hoida ebademokraatlike meetmetega? Millised on erakorralise seisukorra õiguslikud ja poliitilised järelmid? Keda need küsimused huvitavad, peaks hakatuseks üle lugema Carl Schmitti «Poliitilise teoloogia» (1922), mille kõige kuulsam katke on Vikerkaare kodulehel loetav ka eesti keeles: «Suveräänsuse definitsioon» (tlk Eduard Parhomenko). Kuid seejärel on asjakohane süüvida itaalia filosoofi Giorgio Agambeni loomingusse, mis põhiosas keerlebki nendesamade küsimuste ümber. Eesti keeles saab lugeda tema kõige tuntumat teost, «Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu» (tlk Maarja Kangro), ent samuti raamatut «Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärkideta» (tlk Maarja Kangro).