Alati pole julgust uut mahukat raamatut – tundmatut ja potentsiaalselt ohtlikku, ette võtta. Siis võib ka ammuleotut üle lugeda – uskumatu kui palju nad on ajas muutunud. Sai neid siis liiga noorena, vales meeleolus või vale ilmakorra ajal loetud, aga salamahti on nad võtnud riiulis ridu ja sõnumeid ümber mängida. Kasvõi Kafka, samade kaante vahel «Ameerika», «Protsess», «Loss», või vennad Strugatskid. Lõpetasin just «Asustatud saare» ja ei saa aru millise nipiga see 1971 aastal nõuka-aegse tsensuuri läbis.