Toidutegemisest on saanud väga hea sotsiaalse pinge leevendaja ja selle juurde on lust kuulata, kas podcaste või lihtsalt head muusikat.
Kui tekib soov isiklikule plaadiriiulile väike paus anda, siis tasub pöörduda alati väga laiapõhjalise ja erudeeritud maitsega Raul Saaremetsa saadete poole ja nii olengi R2st Vibratsioone järgi kuulanud.
Tasuks alla laadida ka IDA raadio app või kuulata nende kodulehelt, kus isiklikud lemmikud Hard Feeler ja veidi humoorikam Kampott. Ka Londoni NTSis leiab palju häid muusikasaateid.
Spotifyst tasuks mängima panna mõnusalt autsaider kõlaga Martin Revi «See Me Ridin» ja kodumaistest asjadest on alati meeliülendav Mart Avi futuropop, kelle vaib karantiinis kuidagi eriti hästi toimib, lisaks tal ka uus muusikavideo väljas.
Tõeliselt mõnusate visuaalpommidena mõjuvad Federico Fellini «Casanova», kus tegevustik leiab aset osaliselt Veneetsias, Slava Tsukermani 1982 aasta new-wave ulmefilm «Liquid Sky», Derek Jarmani kummaline maailm ja Jennie Livingstoni dokumentaal «Paris Is Burning», mis jägib New Yorgi 80ndate lõpu vougue’ing kultuuri arengut koos sellega kaasneva rassi-, klassi- ja sooküsimustega.
Üle hulga aja taasliitusin ka platvormiga Mubi, mis pakub suht laias valikus arthouse filme, hetkel näiteks saab seal vaadata valikut Berlinale festivalilt.
Eriolukorrast tekkinud igapäeva elu rutiini seiskumine on hea paus korraks enda ümber ringi vaadata ja aru saada, mida kõike väärtustada. Olgugi, et kohtumised sõprade, pereliikmete ja ka kolleegidega on mõneks ajaks pausi peal, siis telefonid ja internet veel töötavad ja ehk oleks aeg teha kõne mõnele lähedasele, kes karantiini üksi aega peab veetma.