Kultuurisoovitused

e⁻lektron korraldab veebis teatri- ja muusikafestivali

e⁻lektron avab oma esimese tegutsemishooaja Kõheda vastasmõju festivaliga.

FOTO: Anastasia Blur

3. aprillil avab loominguline platvorm e⁻lektron oma esimese tegutsemishooaja Kõheda vastasmõju festivaliga. e⁻lektron on üks kahest lõppvooru jõudnust, kellele Eesti kultuuriministeerium eraldas Sakala 3 konkursi lõppedes rahalise toetuse. Festivali nimepanemise hetkel oli tegemist vastastikmõjude ühendteooriast tõukuva sõnamänguga. Enam mitte. Vahepealse ajaga on inimlike vastasmõjude kõheduse astmed põhjalikult läbi käidud ja selles nimes ei ole enam midagi metafoorset. See kõhedus ongi nüüd see, mis toimub siin ja praegu.

3.–5. aprillil toimub Kõheda vastasmõju festival kahesuunalises striimis platvormil: http://elektron.live/. Esinevad Mette Edvardsen, Elina Masing, Iggy Malmborg, Henri Hütt, Veiko Tubin, Hiroaki Umeda, Microbiome Orchestra ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel EMA.

4. aprillil peetakse festivali kaugpidu 404 Event Not Found, kus esinevad Kiwa, Compound Minerals, Court Rat, Hendrik Kaljujärv, MIMproject live ja Vul Vulpes. Toimub ka rahvusvaheline seminar «Where Have All The Magic Gone», kus arutame kunstnike, kuraatorite ja teiste loominguga tegelevate inimestega, mis juhtus teatriga, kuhu ta kadus, mis saab edasi ning milliseid võimalusi praegune olukord meile pakub.

Õigupoolest oleks festival pidanud ära jääma. Sest inimesed ei tohi üksteisele lähedale tulla. Füüsilise läheduse vältimine on praegu terve mõistuse ja teistest hoolimise küsimus. Aga festival siiski ei jää ära. 

Nii, nagu teatrit viimased 10 000 aastat tehti, enam teha ei saa. Publik peaks vaatama esitajat ja esitaja peaks nägema, et tal on publik – aga sellist olukorda ei teki. Kui kohtuda ei tohi, võiks ju reaalajas tühjas saalis toimuvat etendust striimida. Aga see aitab ainult natuke ja ainult päris alguses. On vaja mingit pikema ajaga arvestavat lahendust. Meid huvitab, mis saab teatrist ilma teatrita.

Põhiküsimus on püüda kinni vähemalt mõned teatri (hetkel kaotsiläinud) põhiomadused ja need virtuaalses esituskeskkonnas taasluua. Kas siiani kehtinud teatri käitumismustrid on üldse neti kaudu ülekantavad? Kunstnikud omaltpoolt otsivad lahendusi, kuidas teatrispetsiifilised esitusvõtted (lavaintiimsus, lavakujundus, valgus jne) vahetada millegi muu vastu nii, et muutus ei kaotaks teatrile iseloomulikku mõju ära.  

Tehniliselt tähendab see küsimust, kas õnnestuks luua virtuaalne kohalolev publik ja kas esitaja tunneb, et midagi on tõesti nii, nagu siis, kui inimesed veel saali said koguneda. Me katsetame, kas on võimalik kokkusaamistunnet esitajale ja vaatajatele tagasi anda. Lahendus võib olla kahesuunalises striimimises – esitaja tõepoolest näeb vaatajaid veebikaamerate taga. Ja vaatajad näevad ka üksteist, kui tahavad.  

Festivalil esineda lubanud kunstnikud tulid e⁻lektroni leiutamisplaaniga kaasa. Ka nemad leiutavad midagi uut, midagi, mida nende teatritööd varem ei sisaldanud. Me kõik liigume uue kogemuse leiutamise serval. Kunstnikud, e⁻lektron. Ja vaatajad. Piirjoon esitaja ja publiku vahel on kergelt ähmastunud, aga mitte nii, nagu seda oleks veel eile võinud ette kujutada.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles