19. sajandil kirjutas Nikolai Tšernõševski romaanilaadse manifesti «Mida teha?» (1863), mille üle kogu Vene keisririigis vallandusid vaidlused ja tekkis noorteliikumine. See raamat on eesti keeldegi tõlgitud, kuid seda ma praegu veel lugeda ei soovita, kui just ajaloohuvi selleks ei sunni. Selle asemel soovitan Claude Lévi-Straussi reisikirja-laadset esseed «Nukker troopika» (1955), mis kirjeldab väikerahvaste elu Amasoonias möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel.
Lévi-Strauss uskus, et teisi kultuure uurides saame oma kultuurist paremini aru ja võime isegi võtta kriitilise hoiaku. Aga see nõuab aega. Raamatu kesksed mõtisklused koonduvad peatükki «Klaasike rummi», mis tagasihoidlikult osutab sellelegi, mida tänapäeval võiks teha.
Kui on palju aega, võib lihtsalt aknast välja vaadata. Tavaliselt ei juhtu seal midagi, ja seegi on tähelepanuväärne. Kuidas on võimalik, et elu lihtsalt seisab ja midagi ei juhtu? Äkki jääb mul midagi märkamata? Aga heakene küll, me oleme rohkem harjunud vaatama üht teist akent, ekraani, mis pimedaski helendab.
Sealgi saab jälgida, kuidas aeg aeglaselt kulgeb ja järjest aeglasemaks jääb. Selleks sobib näiteks Roy Anderssoni filmitriloogia «Teise korruse laulud» (2000), «Sina, elav» (2007) ning «Tuvi istus oksal ja mõtles olemise üle järele» (2014).
Samuti sobib üks teine triloogia, Semih Kaplanoğlu «Muna» (2007), «Piim» (2008) ja «Mesi» (2010). Kui need on vaadatud – kannatust, kannatust! –, siis polegi enam nii igav silmitseda, kuidas päikesevalgus hommikul veeklaasis mängib.