Väärt kraam! ⟩ Hasso Krulli kultuurisoovitused
2. aprill 2020, 16:54
/nginx/o/2020/02/20/12954875t1h4ef6.jpg)
Mida teha, kui inimesel on korraga nii palju aega, et seda jääb veel ülegi? Olukord on uudne. Midagi sellist koges vanem põlvkond viimati kaheksakümnendatel aastatel – nooremad on aga sattunud täiesti tundmatule maale. Aeg on äkki muutunud kombatavaks: seda võib lusikaga süüa, kahvli otsa võtta või lausa noaga lõigata.
19. sajandil kirjutas Nikolai Tšernõševski romaanilaadse manifesti «Mida teha?» (1863), mille üle kogu Vene keisririigis vallandusid vaidlused ja tekkis noorteliikumine. See raamat on eesti keeldegi tõlgitud, kuid seda ma praegu veel lugeda ei soovita, kui just ajaloohuvi selleks ei sunni. Selle asemel soovitan Claude Lévi-Straussi reisikirja-laadset esseed «Nukker troopika» (1955), mis kirjeldab väikerahvaste elu Amasoonias möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel.
Lévi-Strauss uskus, et teisi kultuure uurides saame oma kultuurist paremini aru ja võime isegi võtta kriitilise hoiaku. Aga see nõuab aega. Raamatu kesksed mõtisklused koonduvad peatükki «Klaasike rummi», mis tagasihoidlikult osutab sellelegi, mida tänapäeval võiks teha.
Kui on palju aega, võib lihtsalt aknast välja vaadata. Tavaliselt ei juhtu seal midagi, ja seegi on tähelepanuväärne. Kuidas on võimalik, et elu lihtsalt seisab ja midagi ei juhtu? Äkki jääb mul midagi märkamata? Aga heakene küll, me oleme rohkem harjunud vaatama üht teist akent, ekraani, mis pimedaski helendab.
Sealgi saab jälgida, kuidas aeg aeglaselt kulgeb ja järjest aeglasemaks jääb. Selleks sobib näiteks Roy Anderssoni filmitriloogia «Teise korruse laulud» (2000), «Sina, elav» (2007) ning «Tuvi istus oksal ja mõtles olemise üle järele» (2014).
Samuti sobib üks teine triloogia, Semih Kaplanoğlu «Muna» (2007), «Piim» (2008) ja «Mesi» (2010). Kui need on vaadatud – kannatust, kannatust! –, siis polegi enam nii igav silmitseda, kuidas päikesevalgus hommikul veeklaasis mängib.
Öösel võib uni ära minna. Ainult pimedat lage ei viitsi vahtida, aga silmad ei taha ka elektrivalgust. Mida teha? On olemas päris palju muusikat, mis aja kulgu tajutavaks muudab. Üks näide: Morton Feldmani «Triadic Memories» (1981). See on kange kraam, aga tasub proovida.
Või midagi pisut agressiivsemat: Conrad Schnitzleri värvide-seeria, alates sinisest või punasest kuldse või hõbedaseni (2012-2014), mõne võib vahele jätta. Kui masendus peale tikub, aitab Aidan Baker: «As I Walked on Dead Earth» (2015). Võimalusi on rohkesti. Tahate kuulda eesti keelt? Mirjam Tally ja Meelika Hainsoo «Unejõgi» (2016).
Aja aeglustamine võib ka tekitada hoopis seiklushimu. Muusika on üks paremaid viise rändamiseks. Spotify pakub päris palju muusikat üle maailma, viimasel ajal järjest laiema valikuga.
Tahan minna Aafrikasse: hea lähtepunkt võib olla Momo Wandel Soumah või Rokia Traoré.
Kipun Brasiiliasse: rännaku alguseks võib olla Jorge Ben Jor või Sachiko Yoshino.
Erutab India: hakkaks pihta sealt, kus on Debashish Bhattacharya või Sheila Chandra, klassikaliselt poolelt muidugi kõigepealt Alain Daniélou antoloogia.
Nüüd Armeenia mägismaale: Djivan Gasparyan või Mariam Matossian.
Edasi võib liikuda mistahes suunas.
/nginx/o/2018/04/12/7775801t1h56ee.jpg)
Mõnikord tahab silm värvi. Internetis pole kunstiteoste leidmiseks üht head kohta, nii nagu muusika jaoks on Spotify, aga üht-teist tuleb siiski alati ette. Võib vaadata päris kaua Mark Rothko, Frida Kahlo või Peeter Mudisti maale.
Siis midagi mustvalget: raamatud. Andrus Kiviräha «Sinine sarvedega loom» jäi möödunud aastal nii tugevasti meelde, nagu oleksin seda kolm korda lugenud. Kivirähal on õnnestunud kirjutada teos, mis on korraga ajalooline romaan ja uudne mütoloogiakäsitus, kes sellega veel toime tuleks?
Aga virtuoose on kirjanduses veel. Võiks teha sellise katse: võtta järjest ette kõik Tõnis Vilu luulekogud, praegu kokku kuus, ja lugeda suvalises järjekorras. Pilt on nii kontrastne, et võiks kahtlustada, nagu pärineksid need erinevatelt autoritelt – ometi võib tajuda käekirja sarnasust. Tõsi küll, eriti kummaliselt mõjub praegu «Igavene kevad» (2015), ulmeline mõistulugu aja peatumisest. Nagu oleks autor midagi aimanud, isegi mitu aastat ette mõtelnud.
/nginx/o/2020/04/01/13036547t1h5789.jpg)
/nginx/o/2020/04/02/13037925t1hacb2.jpg)
Viimaks tuleb tahtmine haarata midagi, mida käes hoides tunned, et praegune aeg oleks tõesti nagu peo peal. Mis saab kogu sellest tasuta tööst, mida me iga päev teeme, näppides telefoni või klikkides hiirt? Sellest jutustab meile Shoshana Zuboffi «The Age of Surveillance Capitalism».