TÄNA ⟩ Kumu näituse ühisvaatamine ja kuraatorituur

Vello Vinn, kaanekavand Aino Perviku raamatule «Umbluu». 1980. Viltpliiats. Foto: Repro

Teisipäeval, 7. aprillil kell 20 kutsub Kumu kunstimuuseum kõiki graafik Vello Vinna näituse veebituurile. Näitust „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ tutvustab kuraator ja Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja Elnara Taidre. Tuur jõuab publikuni Kumu Facebooki lehe kaudu.

Ringkäik on osa Kumu kunstimuuseumi näituste veebitutvustuste sarjast, mis algas kuraatorituuriga näitusel „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“. Käesoleval tuuril saab vaataja video vahendusel külastada legendaarse graafiku Vello Vinna ja tema loomingust mõjutatud noorema põlvkonna kunstnike teostele keskenduvat väljapanekut. Pärast live-tuuri jääb video Kumu Facebooki lehele ka järelvaatamiseks.

Vello Vinna (1939) teosed on tähelepanuväärne näide 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses esile tõusnud eesti graafikute põlvkonna loomingust, mille erijooneks on terviklik ja rõhutatult isikupärane kujutav süsteem. Vinna omanäoline visuaalne maailm põhineb graafikatehnika meisterlikul valdamisel, peenel kujutisekäsitlusel ja teravmeelsetel seostel.

Pildimängude kõrval leiab töödes aset leidlik sõnamäng ja heatahtlik absurdihuumor, mille kaudu saab vaatajast kaasamõtleja ja kunstniku loomingus osaleja. Teostes, millel on kokkupuuteid nii pop- kui ka psühhedeelse kunstiga, on Vinn ühtlasi käsitlenud oma ajastu olulisi probleeme, mis mõjuvad aktuaalselt ka tänapäeval.

Vello Vinn, «Lend». 1977. Söövitus. Eesti Kunstimuuseum.                                           FOTO: Foto: Repro

Näitamaks Vello Vinna mõju, on tema tööd sel mahukal näitusel asetatud dialoogi nooremate autorite töödega. Mihkel Kleisi maalid, graafika ja graafilised kujundused on inspireeritud Vinna illustratsioonide sümmeetriast ja ulmelistest kujunditest. Lilli-Krõõt Repnau ühendab teadlikult traditsioonilist graafikatehnikat ja kaasaja düstoopiaid.

Kristina Õlleki installatsioon võtab lähtepunktiks teose „Raketid“ (1971), liikudes Jules Verne’i ulmekirjanduse temaatikast tänapäeva mereuuringute juurde. Kiwa maalid rakendavad kontseptuaalse vea meetodit, dekonstrueerides ja rekonstrueerides Vinna teoseid. Kiwa ja Ragnar Neljandi installatsioon võimendab sümmeetriaprintsiipi – ruumid ja kujundid hakkavad lõpututes peegeldustes elama oma elu. Krista Mölderi fotosari keskendub raamimata lehtede avatusele ja haprusele. Graafiline kujundaja Brit Pavelson astub dialoogi Vello Vinna loomingu sõnalise osaga.