Suri Vive Tolli

Vive Tolli. Foto: Toomas Huik

In memoriam Vive Tolli
28. VII 1928 ‒ 8. IV 2020

Lahkunud on graafik, Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Vive Tolli.

Vive Tolli (Pajusoo) sündis 28. juulil 1928. aastal Tallinnas. Tema emapoolne suguvõsa (Kuusik) oli pärit Muhu saarelt ja saarte eluga jäi kunstnik seotuks ka oma loomingus. Koolitee algas Tallinnas Süda tänava kvartalis asunud Allika algkoolis, 1947. aastal lõpetas ta Tallinna 3. keskkooli (praegu Tallinna Lilleküla gümnaasium).

Seejärel astus ta Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti õppima keraamikat, kuid kirgliku joonistajana soovis üle minna graafika erialale. Vive Tolli lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi 1953. aastal graafikuna, diplomitööks oli Alo Hoidre juhendamisel loodud 6-leheline ofordisari «Kalapüük Kihnu saarel». 1952. aastal abiellus ta skulptor Lembit Tolliga (1927‒2013).

Aastatel 1953–1982 oli Vive Tolli vabakunstnik, seejärel töötas ERKI õppejõuna ‒  dotsendi ja professorina, hiljem oli emeriitprofessor. V. Tolli oli 1991. aastast alates Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond nõukogu liige ja kauaaegne kunstiekspert, toetades sealtkaudu eesti kunstnikke. 2008. aastal anti talle Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind.

Aastal 1965 sai Vive Tolli Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks, aastal 1978 Eesti NSV rahvakunstnikuks. Ta oli aastast 1957 Kunstnike Liidu liige ja aastast 1972 Soome Kalevala seltsi auliige. 1978. aastal pälvis Vive Tolli Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja 1998. aastal Wiiralti kunstiauhinna. Teda on tunnustatud ka arvukate auhindadega rahvusvahelistel näitustel. 2001. aastal anti Vive Tollile Valgetähe III klassi teenetemärk.

Ligi kuus aastakümmet hõlmanud loomingus jäi kunstnik truuks vabagraafikale, ent on loonud ka raamatuillustratsioone (A. Haava, D. Vaarandi, A. H. Tammsaare jt teostele) ja  eksliibriseid. Kirglikud või valusalt empaatilised võivad olla Vive Tolli joonistused (Tühjaks jäänud kodu, 1966, 1968). Vive Tolli lemmiktehnikaks kujunes söövitus, tehnika, milles mängib kaasa juhus, kuid meister kavaldab alati juhuse üle. Heaks partneriks oli talle aastaid Eesti Graafikakoda.

Väga populaarsed on Vive Tolli 1960. aastate rannarahvale pühendatud teosed (Merilehmad, 1963, Suur kadakas, 1965 jt) ja Tallinna vanalinna kujutav graafika (Kivine linn, 1965, Järv linna kohal 1967 jt), ka  1974. aasta «Vaade kirjamehe aknast» (Jaan Krossi auks). Vive Tollile omane graafiliselt peen detaili läbijoonistamine liitub neis ja ka hilisemates teostes sageli kõrge linnuperspektiiviga.

1977. aastat pärineb eesti rahvakalendri tähtpäevadele pühendatud graafikasari, 1970. aastatel ja 1980. aastate algul ilmusid teatri motiivid (Lava, Duett, 1972, Torni teater, 1984), vahendades toonaseid mitmeplaanilisi meeleolusid Eesti ühiskonnas. Vive Tolli teoste formaadid kasvasid aastatega, sajandivahetuseks jõudis ta suurte värviliste, müstilise ja transtsendentaalse mõjuga üksikestampideni (Komeet, Jälg, 1997, Lohutussõnad 2007) .

Inimesena oli Vive Tolli soe, avameelne, laia silmaringiga, delikaatne ja need omadused kristalliseerusid tema loomingus, mis on nüüd lõpetatud, saanud osaks eesti kultuuripärandist. Ta oskas oma kunstiga luua järjepidevust, sageli anda teostele esteetiliste väärtuste kõrval ajaloolise mõõtme.

Samuti hindas Vive Tolli inimesi enda ümber, nii oma eelkäijaid ja sugulasi kui ka ümbritsevaid kaasaegseid inimesi. See oli põhjus, miks Tollide kodu kujunes pikkadeks aastateks kultuuriinimeste kohtumispaigaks ja Vive Tollit meenutavad tänutundega paljud tema õpilased. Ka need, kes kunstnikuga vähe kokku puutusid, mäletavad Vive Tolli emalikult hoolitsevat, professionaalselt nõudlikku, respekteerivat ja lahket jagaja iseloomu. Eesti kultuuriavalikkus leinab väljapaistvat ja väärikat inimest, armastatud kunstnikku.  

Legendaarsele aabitsale andis näo Vive Tolli. Foto: Peeter Langovits

Vive Tolli ärasaatmine toimub pärast eriolukorra möödumist.