Väärt kraam! ⟩ Sveta Grigorjeva kultuurisoovitused

Sveta Grigorjeva Foto: Maria Obermeier

Kultuuri to-do soovilistid aina kasvavad ja lõppu ei näi tulevat. Aga ma siiski püüan sinna vahele sutsata ka paar oma soovitust. Mõni neist on rohkem eksperimentaalsema suunitlusega ja mõni kuulub «vana hea» hulka. Alustagem!

Piirid ja psühhedeelia

Esimesena soovitan vaadata ka kunagi kino Artises näidatud «Kurbuse Belladonnat». See 1973. aasta Eichii Yamamoto animafilm on inspireeritud Jules Michelet´ raamatust «Satanism ja nõidus». Tegemist on mõnusa psühhedeeliaga, nii visuaali kui ka helikujunduse poolest.

Teine psühhedeelse alatooniga film, mida julgelt soovitan praegusel ajal vaadata, on Tšehhi režissööri Vera Chytilova «Karikakrad» (1966). Tegemist on eksperimentaalse, feministliku ning hallutsinatoorse teosega, mille peategelasteks on kaks nihilistlikku neidist, kes veavad mehi aina ninapidi ning tegelevad peamiselt logelemise ja ilus olemisega.

Film on visuaalselt nii kirevalt võrratu, veider ja kontseptuaalselt nutikas, et peaks praeguses klaustrofoobilises õhustikus mõjuma vägagi vabastavalt. Illustreeribki ta  «Tšehhoslovakkia kommunistliku ajaloo seda suhteliselt lühikest perioodi, mil riigis valitses vabam ja lootusrikkam õhkkond».

Kelle jaoks on eelnev liiga norm-core, siis sellele soovitan vene režissööri Svetlana Baskova kultusfilmi «Roheline Elevant» (1999). See ei ole Aleksei Balabanovi väikegängsterite- ning prolepanegüürika, nagu näiteks «Vend» või «Vend 2» (kuigi tema filme ma samuti armastan/soovitan).

Peategelasteks on kaks kinnivõetud ja vangi pistetud vene sõdurit ning kuigi tegevus toimub kinniste seinte vahel, viitab see (nagu kõik kinnised asutused) laiemale seda legitimeerivale struktuurile ning potjomkinlikkusele laiemalt nn demokraatlikus riigis.

Tegemist on pehmelt öeldes sotsiaalse pornoga – film näitab vene realismi sellisena, nagu ta on: psühhedeelse ning sürreaalsena. See on Youtube´is tervikuna leitav (ingliskeelsete subtiitritega). Tegemist on teosega, mida Kreml või EKRE ei taha, et sa vaataksid.

Kirsina tordil soovitan vaadata aga USA kunstniku Ryan Trecartini (kahasse tehtud pea alati kunstniku Lizzy Fitchiga) ülevõlli meel(t)eplahvatuslikke «I-Be-Area´t» (2007) või «Center Jenny´t» (2013). Videos on pea kõik nende teised filmid ka saadaval. Kui te siiani veel mõtlete, mida võiks tähendada Marshall McLuhani kuulus fraas «Medium is the Message», siis need filmid näitlikustavad seda päris hästi.

Pre-youtube'i ja post-interneti esteetika annavad kokku midagi veidralt kategoriseerimatut ning, väidaksin, isegi «ajatut». Autori esmaseks huviks on muide eelkõige keel ja käitumine. Armastan alati kuulata ning lugeda erinevaid kunstnike intervjuusid ning Trecartini omad on alati pea sama põnevad kui ta teosed. Näiteks arvab ta, et tulevikuühiskonnas, kus soonormid on ületatud, võib seksismist saada «kõige cool'im stiil».

Louis-Ferdinand Céline'i «Surm järelmaksuga». Foto: Raamat

Valged mehed

Tavaliselt on september mul «valgete surnud jämedate meestega» tutvumise kuu. Aga praegune aeg on ideaalne lugemaks, nagu seda absoluutselt igal pool juba räägitud, eriti pakse raamatuid. Ise loen praegu Henry Jamesi «Daami porteed», enne seda aga lugesin ühte mu lemmikutest üldse – Louis-Ferdinand Céline´i «Surma järelmaksuga». Pärast Jamesi on plaanis Günter Grassi «Kammeljas». 20selt ei suutnud ma seda lugeda, äkki nüüd, kümnend hiljem, suudan hoomata seda teksti ta täies keerulises ilus (või koleduses).

Mõnusalt tihke on ka vägagi elusa autori Olle Lauli raamat «Kodutus». Ühe õige reformierakondlase pilgule on raamat justkui vegetatiivset ja prokrastineerivat elu viljelevast mehest, aga tegelikult on tegemist sügavalt filosoofilise teosega, mis justkui kutsub üles kuulatama oma sisemist «asotsiaali», kes ei jookse nn eduühiskonna järel ning tahaks tegeleda eelkõige rahuliku kulgemisega.

Teos on vaatamata peategelase kesksele zen'i taotlusele, nagu kõik Lauli raamatud, põneviku vääriline tour-de-force, sest ühiskonna enese skisofreenilisus ei lase meie kangelas(t)el rahus pingil istuda, vaadata päikesesse, tunda mõnu lihtsast ja lihtsalt olemasolemisest. Ma arvan, et see on üks väga mõnus raamat praeguseks ajaks.

Süvakuulamine

Pauline Oliveros oli Ameerika helilooja, akordionist ning sõjajärgse elektroonilise muusika arendamisel üks keskseid kujusid. Tema kontseptsioon «deep listening» või maakeeli «süvakuulamine» propageerib radikaalset tähelepanu/tähelepanelikkust, kutsumaks üles praktiseerima kuulamist (ma ei kuule, vaid kuulan) läbivalt ja kogu aeg, mitte selekteerivalt – kuulan seda, mis meeldib.

Oliveros pakub sedasi muuhulgas justkui «ilmalikku» alternatiivi juba ammu kaubastatud vaimsuse praktikatele (mediteerimine, jooga, you-name-it). Süvakuulamise eesmärk on süvakuulamine ise, mitte alludes sedasi kapitalismi produktiivsuse funktsioonile.

Süvakuulamisega saab tegeleda muide nii kodus kui õues. Selleks ei pea isegi muusikat peale panema. Tuleb lihtsalt võimaldada endale aega ja kohta, panna võib-olla isegi silmad kinni ning – kuulata. Koduseks praktiseerimiseks võib aga julgesti panna peale näiteks Oliverose enda loomingut. Mõned näited Youtube'ist:

Muide, magalas elades olen täheldanud, et õhtuti näiteks töölisklassi tintinnaabulit aka gabbat (gabber) kuulates hakatakse pea kohe radikatele peksma, aga näiteks Eliane Radigue’i või Pauline Oliverost võib ka kell kolm öösel rahulikult täisvõimsusel kõlaritest lasta.