Väärt kraam! Indrek Koffi kultuurisoovitused

Copy
Indrek Koff festivalil HeadRead.
Indrek Koff festivalil HeadRead. Foto: Dmitri Kotjuh

See kevad tuli kohe nii teisiti, et ühtegi sellesarnast pole vist minu eluajal olnudki. Iseseisvuse taastasime ju suvel ja kõik muud suuremad vapustused on kas mälus tuhmunud või vahest olnudki väiksema kaaluga. Mõtlemisainet on igatahes olnud kuhjaga, ebaselgust ja ebastabiilsust on kõvasti juurde tulnud, pind kõigub vist meie kõigi jalge all.

Et kahtluste, hirmude ja ärevuse aegadel mõistuse juurde jääda, on hea tekitada mingi struktuur ja püüda sellest kinni hoida. Üks võimalusi selleks on päeviku pidamine. Ma ise tegin sellise eksperimendi 2018. aastal, panin iga päev kirja mõne uitmõtte ja 2019. aastal andsin need uiud ka raamatuna välja. Tundub, et selle kogemuse korrastav, toetav mõju ei ole lahtunud, olen justkui optimistlikum ja suudan hoiduda väga sügavatesse «mustadesse aukudesse» kukkumast. Kuna see mind kuidagiviisi ikka veel üleval hoiab, ei ole ma ise tundnud vajadust karantiinipäevikut pidada, küll aga loen huviga teiste ülestähendusi.

Hea sõber Øyvind Rangøy näiteks lõpetas just täna, raamatu ja roosi päeval, eriolukorra päeviku pidamise sõnadega, et siit edasi kirjutab ta ainult siis, kui süda käsib. Ilusad ja siirad tekstid olid, loodame, et süda käsib vahel jälle üht-teist üles kirjutada. Põnev on lugeda ka praeguse kriisi eelseid päevikuid, näha, kui teistsugused on olnud ajad kunagi ammu, aga ka ainult mõne aasta eest. Rõõmu pakkus Alvis Hermanise päevik, järgmiseks on plaanis ette võtta Kafka päevaraamat.

Tagasi üles