Kultuurisoovitused

Väärt kraam! ⟩ Mare Tralla kultuurisoovitused

Feminist, aktivist ja kunstnik Mare Tralla.

FOTO: Kent Märjamaa

Eelduste kohaselt peaks koroonaviiruse isolatsiooni aeg olema justkui pikk koolivaheaeg, mida raamatute lugemise, filmide vaatamise ja muu kultuursega sisustada. Londoni igapäeva reaalsus on ilmselt pisut erinev Tallinna omast. Koronaviirus on reaalselt käega katsutavas läheduses, mitmed sõbrad ja tuttavad on haiged ja mitte kergete nähtudega, mure nende pärast sunnib pidevalt nende ja teiste sõpradega ühendust hoidma. Aeg-ajalt saad teate mõne tuttava lähedase surmast.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

See tunnike, mis on jalutuskäiguks lubatud, lõpeb vahel paranoiliste mõtetega, sest tänavad, mida mööda sai kõndida olid liiga inimesi täis, kahe meetri reeglit polnud alati võimalik pidada, kiirabiauto mõnesaja meetri kaugusel kodust tekitab kõhedust. Lisaks jalutasid mööda majadest, kus keegi on koroonasse surnud. Lähedaste ainus võimalus hüvasti öelda on jättes lahkunu pilt ja sõnum trepile, kuhu siis naabrid lilli asetavad. Valitsus valetab pidevalt inimestele, meediakanalid segavad omakorda infot. Naaberimees, üks mu lähedastest sõpradest, kes on teadlane ja töötab riigi tervishoiu järelvalve süsteemis just nakatus ja keskkonnareostusest tulenevate haiguste mõju uurimise valdkonnas muutub iga päevaga järjest pessimistlikumaks.

Lisaks sellele kulub tohutu energiat ja aega majanduslikult ellu jäämisele: olen veetnud päevi telefoni järjekordades, et saada tagasimakseid ärajäänud sõitude eest, kulutanud rohkeid tunde igasuguste ankeetide täitmiseks, ametnikega suhtlemiseks, kunstiprojektide ja taotluste kirjutamiseks, pikkadeks online kohtinguteks aktivistide ja kolleegidega.

Magamiseks ja kultuuri nautimiseks on tegelikkuses aega vähemaks jäänud. Ja samas jälgin ikkagi, kuidas teatrid, galeriid, klubid ja muud kultuuriasutused on liikunud võrku ja üleöö pakuvad tasuta kultuuri. See on muidugi tore, aga samas kultuuri sisu loojad, kunstnikud, muusikud, luuletajad jne., kelle töö oli juba enne kriisiaega sageli tasutamata või väga vähese tasuga on muudetud veelgi vaesemaks. See on justkui nõue, et me pakume tasuta meelelahutust kriisiajal. Mõned kunstiinstitutsioonid avavad oma arhiive võrgus, jagavad kunstnike loomingut, millele neil sageli on vaid õigus kui arhiivis arhiveeritule, mitte nende teoste levitamisele massimeedia vahendusel, sest selleks oleksid nad pidanud kunstnikele midagi maksma või sõlmima lepingu, mida nad teinud ei ole. Need kunstiinstitutsioonid teevad omast arust head tööd. Aga kuidas maksab kunstnik oma üüri ja ostab süüa, kui tema loomingut kõik tasuta levitavad ja tarbivad?

Varasematest kogemustest tean, et Suurbritannia telekanalitel on kombeks kriisiaegadel hästi palju komöödiad näidata. Kuna mul juba aastaid telerit ei ole, siis ei ole ma päris kindel, kas see sama mudel kordub. Igal juhul mul endal ei ole eriti komöödiate vaatamise tunnet.

Kõik need suhteliselt kriitilised mõtisklused toovadki mind mu esimese soovituse juurde, milleks on Betti Alveri luulekogu «Lendav linn». Alveri luule kriitiline pessimistlik optimism ja iroonia on meeleoluliselt mind alati köitnud.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles