L, 10.12.2022

Daniele Monticelli: eesti kultuur on olemuslikult tõlkeline

Juhan Raud
, toimetaja
Daniele Monticelli: eesti kultuur on olemuslikult tõlkeline
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Daniele Monticelli.
Daniele Monticelli. Foto: Eero Vabamägi/Postimees
  • Üle pika aja on käsil uus mahukam tõlkeprojekt
  • Kõige puhul tuleb arvestada nii süsteemsust kui ka ennustamatust
  • Tõlge on algusest peale mänginud tähtsat rolli eesti kultuuri kujunemisel
  • Me peame oskama Eesti asjadest rääkida nii, et need oleks olulised kõigile

JUUBEL. Täna 50. sünnipäeva tähistav semiootik, filosoof ja tõlkija Daniele Monticelli on andnud suure panuse eesti kultuuri uurimise horisontide laiendamisse.

Itaalia päritolu eesti semiootik, filosoof, tõlkija ja Tallinna Ülikooli itaalia uuringute ning semiootika professor Daniele Monticelli tähistab täna oma 50. sünnipäeva. Tema teaduslik haare on interdistsiplinaarne ja väga lai.

Lisaks keele- ja poliitilisele filosoofiale, kirjandusteadusele ning tõlkeuuringutele tegeleb Monticelli ka kodanikuaktivismiga. Muu hulgas algatas ta aastatel 2016-2017 ülikoolis eesti keele õppe pagulastele, milles osales vabatahtlike õpetajatena mitu õppejõudu (Monticelli ise kaasa arvatud) ja vilistlast. Ühtlasi on ta tõlkinud itaalia keelde selliseid kirjanikke nagu Lennart Meri, Andres Ehin, Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, Andrus Kivirähk, Piret Raud, Maarja Kangro jpt.

Palju õnne juubeli puhul! Mis praegu käsil?

Aitäh, poleks kunagi osanud arvata, et alustan oma elu teist poolsajandit eriolukorras. Hetkel on kibekiire aeg selle semestri kursuste lõpetamise ja mitme lõputöö juhendamise tõttu. Kui alguses tundus, et distantsõppele üleminek võiks tähendada «kodusemat» tempot, siis üsna kiiresti selgus, et see pigem kasvatab töökoormust ja -stressi. Seda nii õppejõudude kui üliõpilaste jaoks.

Teadustöö vallas kirjutan hetkel koos ühe Tallinna ja ühe Bologna kolleegiga sissejuhatust meie koostatud raamatule «Translation under Communism», mis üritab läbi ilukirjandusliku tõlkimise võimaluste ning tsensuuri uurimise mõtestada Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide kultuuripoliitika sarnasusi ja erinevusi. Sel teemal valmis mul hiljuti ka artikkel Loomingu Raamatukogu fenomenist kui Nõukogude Liidu sulaaja peeglist.

Käsil on veel ka artikkel hilisema Juri Lotmani ajalookäsitlusest ja mõjudest, mida sellele avaldasid 1980ndate lõpu sündmused ENSVs. Ma võrdlen Lotmani ideid tema kaasaegsete lääne mõtlejate ajalookäsitlustega, mis samuti üritasid mõtestada külma sõja lõpuga algavat uut ajastut.

Üle pika aja olen algust teinud ka uue mahukama tõlkeprojektiga – Doris Kareva luule itaaliakeelne antoloogia. Paras väljakutse on kõikidest Kareva kogudest välja valida 150 luuletust ja need ka adekvaatselt ära tõlkida. Mul on aga hea meel, et tegemist on tähtsa Itaalia kirjastuse ning väga prestiižika tõlkeluule sarjaga.

Nii Eestis kui Itaalias on olemas oma kultuurisemiootika traditsioonid – ma pean silmas Juri Lotmanit ja Umberto Ecot ning nende õpilasi. Teie orienteerute vabalt mõlemas kultuuriruumis...

Jah, mõlemad mõtlejad on minu jaoks olnud olulised – ennekõike nende ammendamatu intellektuaalse uudishimu, teadusliku kire ja julguse tõttu, mis pani neid uurima ning omavahel siduma väga paljusid esmapilgul erinevaid valdkondi ja nähtusi. Selles suhtes olid nad sarnased, ehkki nad elasid väga erinevates ühiskondlikes ja kultuurilistes tingimustes.

Ma jagan nendega ka nii empiirilist huvi väga konkreetsete kultuurinähtuste (ja nende lähianalüüsi) vastu kui ka laiemat teoreetilist huvi kultuuri kui terviku (ja selle kaudu ka ühiskonna) toimimise üldisemate mehhanismide uurimise vastu.

Daniele Monticelli jaoks pole tõlkimine lihtsalt väliskirjanduse vahendamine, vaid midagi märksa laiemalt – kultuuridevahelise interaktsiooni vahend.
Daniele Monticelli jaoks pole tõlkimine lihtsalt väliskirjanduse vahendamine, vaid midagi märksa laiemalt – kultuuridevahelise interaktsiooni vahend. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Paljude jaoks võib filosoofia tunduda esmapilgul väga abstraktse või keerulisena… Milline on teie suhe teooriasse kui sellisesse?

Olen oma doktoriõpingutest saati uurinud erinevaid viise mõista teooria eesmärki ja vajalikkust. Minu jaoks on eri teooriate puhul peamine küsimus alati see, mille jaoks me teooriaid loome ja mida me nendega teha saame. Kirjutasin mitu aastat selleteemalist raamatut, mis sai eelmisel aastal valmis ja ilmub loodetavasti ka kunagi.

Millest see raamat täpsemalt räägib?

Väga üldistades üritan seal vaadata, kuidas eri mõtlejad on oma teooriates mõtestanud tegelikkust ja selle nähtusi kahel erineval viisil. Ühelt poolt on olemas sellised teooriad, mille eesmärgiks on ehitada terviklik süsteem, mis võib olla näiteks mingisugune ammendav klassifikatsioon või kõikehõlmav lugu, mis selgitab kõiki vaadeldavaid nähtusi ja nende omadusi.

Aga siis on ka need teooriad, mis pigem lõhuvad süsteemseid tervikuid, tuues esile nende mittesüsteemseid aspekte või üksikud sündmusi, mis paiskavad süsteemi uppi.

Natuke nagu erinevus analüütilise ja kontinentaalse filosoofia vahel? Need traditsioonid lähenevad mõtlemisele ju väga erinevalt…

(Naerab) Noh, kui sa tahad niimoodi eristada. Raamat tegeleb küll ainult kontinentaalse filosoofiaga. Aga ka kontinentaalse filosoofia sees on erinevaid lähenemisi. Kui näiteks Hegel pigem ehitab suuri süsteeme, siis näiteks sellised filosoofid nagu Nietzsche või Derrida pigem lõhuvad neid. Kõige rohkem huvitavad mind aga need mõtlejad, kes on uurinud koos nii kultuuriliste ja ühiskondlike nähtuste süsteemsust kui ka nende muutlikkust ja juhuslikke apekte. Ja kes mõtestavad neid suundasid mitte vastandlike ja üksteist välistavate, vaid teineteist täiendavate, komplementaarsetena.

Üks sellistest mõtlejatest ongi Juri Lotman, kes on kultuuri järjepidevaid, süsteemseid protsesse mõtestanud mitte lahutatult, vaid koos plahvatuslike ja ennustamatute protsessidega. Ainult nende koosmõju uurides saame adekvaatse pildi keerulistest sündmustest ja nende arengust.

Kõige rohkem huvitavad mind need mõtlejad, kes on uurinud koos nii kultuuriliste ja ühiskondlike nähtuste süsteemsust kui ka nende muutlikkust ja juhuslikkust.

See on ühtlasi ka see, millest – kui nüüd mõelda, kuidas teooriad meid aitavad – tulekski tänapäeva maailma mõtestamisel lähtuda. Ühel pool on kasvav süsteemsus, varem eraldi seisnud ja ühildamatud protsessid on tänapäeval ühendatud järjest suurematesse võrgustikesse, mis mingil määral ühtlustavad neid. Samas, nende võrgustike kasvav keerulisus põhjustab aeg-ajalt ennustamatuid plahvatusi, mille tagajärjena peab süsteem ennast uuesti mõtestama ja uuendama.

See tekitab tänapäeva maailma kodanikes vastandlikke tundeid. Ühelt poolt tundub, et me saame alati hakkama, kuna teame, kuidas asjad käivad, ja need käivad igal pool enam-vähem samamoodi. On aga ka vastupidine, ärevust tekitav tunne, et me ei mõista ega juhi enam neid protsesse, mis meie elusid oluliselt mõjutavad.

Seda silmas pidades, kas näiteks koroonakriis on pigem süsteemne või plahvatuslik?

Koroonakriis on hea näide globaalsest ja väga komplekssest nähtusest, mille mõtestamine eeldabki samuti globaalset ja kompleksset lähenemist. Me saame näiteks puhtmatemaatiliselt üsna edukalt modelleerida pandeemia süsteemse arengu kõverat, kuid ennustamatud sündmused (kasvõi see kurikuulus Saaremaa võrkpallimäng) löövad sellesse kõverasse jõnksud, mis oluliselt mõjutavad protsessi edasist käiku.

Kriisi globaalsus tähendab kusjuures ka seda, et needsamad ennustamatud sündmused, mis meie elu pea peale pööravad, võivad toimida nii siinsamas Kuresaares kui ka näiteks kusagil meile tundmatu Hiina linna loomaturul. Seepärast ei oska hetkel keegi kindlalt öelda, kas on tulemas pandeemia teine laine, kas see tuleb pigem suvel või sügisel ja kas see tuleb suurem või väiksem kui praegune laine.

Kriis on selleks liiga kompleksne, hõlmates lisaks viroloogilistele ja majanduslikele ka demograafilisi, psühholoogilisi, sotsioloogilisi, poliitilisi ja mõistagi kultuurilisi aspekte. Mõelgem kasvõi sellele, kuidas mõjuvad eri kultuurides juurdunud käitumismallid nii viiruse levikule kui ka sellele, kuidas inimesed reageerivad eriolukorralistele piirangutele. Kui tuua paar lihtlabast näidet – kas me sõpradega tänaval kohtudes kallistame, musitame, surume kätt või piirdume verbaalse tervituse ja peanoogutusega; või kas vanemaealine pensionär istub pigem üksi kodus raamatu ja teleka ette või veedab terve päeva baaris sõpradega kaarte mängides?

Itaaliat lõi koroonakriis väga tugevalt. Kuidas mõjutas see Itaalia kultuurielu?

Tavapärane kultuurielu enamasti seisab, nii nagu Eestiski. Teatrid, kinod, kontserdimajad, meelelahutusasutused jne on olnud märtsi algusest kinni ja lähiajal neid ilmselt ei avata. Paljud kultuurikollektiivid vaakuvat hinge.

Samas on kriis pakkunud kultuuriinimestele ka mõtte- ja loomeainet ning on tekkinud palju olukorda peegeldavat nii-öelda instant-kunsti, mis on leidnud internetis suurt vastukaja. Katsetatakse julgelt nii digitaalsete vahendite kui ka uute publikuga suhtlemise vormidega. Kas see kõik ka püsima jääb ja mil määral hakkab see mõjutama kultuurielu tulevikus, on praegu raske öelda.

Mille üle te oma teadustöö puhul ise kõige rohkem uhkust tunnete?

Ma ei hakka ennast kiitma, hinnangu minu teadustööle annavad ikka teised. Üks asi, mis teeb mulle isiklikult rõõmu, on panus, mille olen andnud eesti kultuuri uurimise horisontide laiendamisse.

Olen nimelt pööranud palju tähelepanu tõlkimisele: mitte pelgalt tõlkimisele kui väliskirjanduse vahendamisele, vaid märksa laiemalt – kui kultuuridevahelise interaktsiooni vahendile, mis on algusest peale mänginud tähtsat rolli eesti kultuuri kujunemises ja arengus. Eesti kultuur, nagu kõik tänapäeva kultuurid, on olemuslikult tõlkeline. Ta on arenenud kontaktidest teiste kultuuridega ning leidlike ja uuenduslike muganduste kaudu. Seda näitas juba Lennart Meri oma «Hõbevalges».

Eesti kultuur on arenenud kontaktidest teiste kultuuri­dega, leidlike ja uuenduslike muganduste kaudu. Seda näitas juba Lennart Meri oma «Hõbevalges».

Selline käsitlus on tekitanud huvi ka väljaspool Eestit ja niimoodi on mul õnnestunud rääkida ja kirjutada eesti kultuuri erinevatest aspektidest laiale eri distsipliinide õpetlastest koosnevale rahvusvahelisele publikule. See on minu jaoks väga oluline, et me oskaksime rääkida Eesti asjadest nii, et nad oleksid relevantsed kõikide, mitte ainult siin elavate inimeste jaoks. See on ainus viis, kuidas Eesti nii-öelda suureks teha.

Üks sellega seotud projekt, mille ma loodan lähiajal realiseerida, on koguda kaante vahele kõik need artiklid, mida ma olen kirjutanud eesti kultuuri tõlkelisusest alates saksa kirjanduse mugandustest Lydia Koidula loomingus, kuni hiljutiste vaidlusteni Andrei Ivanovi kui «eesti-vene» kirjaniku ja tema eestikeelsete teoste staatuse üle. Sooviksin nendest artiklitest kokku panna raamatu, mis keskenduks olulisematele muutuste momentidele eesti kultuuris läbi tõlkimise prisma ning paigutaks need laiemasse rahvusvahelisse konteksti.

Daniele Monticelli.
Daniele Monticelli. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Daniele Monticelli (1970)

  • Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi itaalia uuringute ja semiootika professor
  • 2018 Valgetähe IV klassi ordeni saaja
  • 2013–2014 Yale’i Ülikoolis külalisteadlane
  • Tõlkinud arvukalt eesti proosat ja luulet itaalia keelde
Märksõnad
Tagasi üles