Vabaduse galeriis avatakse Toomas Reinu akvarellide näitus

Toomas Reinu akvarell. Foto: Repro

Vabaduse galeriis avatakse reedel, 5. juunil, Toomas Reinu akvarellide näitus «Sünopsis. Akvarellid 1979–2020», mis jääb avatuks kuni 1. juulini. Avamispäeval on kunstnik galeriis kella 16–18.

Toomas Rein pälvis tänavu riigi kultuuri elutööpreemia, peamiselt arhitektuuriloomingu eest, mis kuulub meie modernistliku arhitektuuripärandi kullafondi. Teda ennast on õigusega nimetatud arhitekti kompromissituks sotsiaalse vastutustunde eeskujuks, sest ta ei ole ühegi projekti puhul teinud väiksematki allahindlust.  Aga just sama isepäiselt, kui Toomas Rein on ajanud arhitektuuri asja, on ta teinud ka kunsti.

Tema kunstist, peamiselt akvarellidest, kuigi mõnigi kolleeg, nagu näiteks Emil Urbel (Sirp 21. II) on nimetanud õigusega «nauditavaks ja iseseisvaks kunstiks ka tema arhitektuuriprojektide graafikat, aktsionomeetriat ja perspektiivi», saab rääkida sama kaua kui tema ehituskunsti loomingust. Truu arhitekti ja akvarellistina on ta iseenesest mõistetavusega suutnud ühendada mõlemad valdkonnad. Seda sugugi mitte ainult arhitektuurilise motiivi tõttu, kuigi enamikel tema töödel on kujutatud mõnda hoonet, kas siis ettekujutusliku üldistusena või konkreetsest paigast lähtuvalt. Sootuks olulisem on Toomas Reinu teoste jõuline atmosfäär, kontrastsete pindade võitlus ja nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, ka kooskõla.

Nii olin iseloomustanud Toomas Reinu akvarelle viis aastat tagasi, tema 75.  sünnipäeva näituse puhul. Seekord oli ta pealkirjastanud näituse rõõmsameelselt «Kevadtervitusena». Praegune Vabaduse galerii näitus «Sünopsis» osutab kokkuvõttele, iseäranis kui mõelda pealkirja täpsustava lisandi «Akvarellid 1979–2020» peale. Väljapaneku varasem töö on küll neli aastakümmet vana, kuid tegemist ei ole siiski ülevaatenäitusega ehk mida-kõike-ma-kunstis-teinud-olen väljapanekuga.

Toomas Rein on  ka akvarellistina väga heas vormis. Asi pole vaid selles, et väljapaneku  pooled tööd on tehtud paari viimase aasta jooksul, kolm lausa tänavu. Kunstniku pintslilöök on läinud järjest vabamaks ja ekspressiivsemaks, värvikäsitlus mahlakamaks, isegi hulljulgelt hoolimatuks. Kuid selles mahlakas hoolimatuses, isegi näilises lohakuses on suurt joont ja loomulikku elegantsi.

Laias laastus võib «Sünopsi» teosed jagada kaheks. Ühel pool on euroopaliku kultuuri hällist, Vahemere maade kultuuripärlitest – nagu näiteks Ateena, Madriid, Toledo, Rooma, Veneetsia, sekka ka Pariis – inspireeritud  tõlgendused. Teisel aga koduse Eestimaa maastiku värviarendused. Kui päris aus olla, siis range jaotus ilmneb vaid pealkirjades, Toomas Rein on osanud ka meie tagasihoidlikus looduses näha täpselt samasugust värvide sügavust, väljenduslikkust ja veenvust. Kuigi Veneetsiaga tundub tal olevat oma suhe: praeguse sünopsise lõpetab ta Thomas Manni väärilise «Surmaga Veneetsias» ja selle isiklikuma edasiarendusega «Infarkt Veneetsias» (mõlemad 2020).

Kui kunstniku konkreetsete teoste puhul tuleb rääkida järjest võimsamat tundepuhangust, siis kujunduses on ta ka seekord endale truuks jäänud. Ratsionaalne kujundus – ühes mõõdus teosed on tihedalt paigutatud ühesugusele kõrgusele – toimib tervikuna, andes väljapanekule ka seekord ruumiinstallatsiooni väljanägemise.