R, 9.12.2022

Akadeemia 6. numbri tutvustus

Indrek Ude
, Akadeemia tegevtoimetaja
Akadeemia 6. numbri tutvustus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ajakirja Akadeemia juunikuu number.
Ajakirja Akadeemia juunikuu number. Foto: Akadeemia

Ilmunud on Akadeemia juunikuu number. 

Rein Veski sedastab, et elusorganismide ja viiruste teke abiogeensest lähtematerjalist väljaspool Maa tüüpi planeeti on väga ebatõepärane. Kuna bakterid sisaldavad oma elutalitlust toetavaid plasmiide ja viroide, on väga tõenäoline, et need tekkisid koos esimeste elusorganismidega, viirused vahest teatud nihkega.

Elutusest rääkides tuleks hoolikalt vahet teha elutul, mis pole kunagi elus olnud (abiogeenne, kosmiline aine), elutul, mis pärineb elusorganismist (surnud aine), ja elutul (eluprotsessideta), mis viibib ajutiselt anabioosis. Viimane on elusorganism seni, kuni ta on võimeline uuesti ellu ärkama. Viirused ja neist veelgi väiksemad elusorganisme tugevasti mõjutavad keemilised ühendid pole juba seetõttu elusolendid, et on tahkefaasilised moodustised, mis saavad oma molekuli kopeerida vaid elava raku ressursse kasutades.

Kellel on tahtmist elu ümber nurga defineerida, sel on selleks lisavõimalus: elusorganismi tunneme võime järgi pakkuda viirusmolekulile kopeerimisteenust. Sama võib öelda kõigi teiste molekulide kohta, mida organism kopeerib. Teaduse populariseerijad kirjutavad inimeses olevast 380 triljonist viirusest, 60 triljonist bakterist versus inimese enda kuus triljonit rakku ja sellest, et me hingame päevas sisse 100 000 000 viirust.

Mõni neist juhtub olema surmav. Värske seisukoha elu ja surma kohta leidis autor veebilehelt Naked Science: kui kõik rakud peaksid järsku planeedilt kaduma, osutuksid viirused mõttetuteks valkude ja DNAga täidetud mullideks, mis poleks võimelised täitma mitte mingisuguseid bioloogilisi funktsioone. Sellega on kaudselt öeldud, et viirused nagu viroidid ja plasmiididki on olulised, ehkki nende toime pole meile alati meelt mööda.

Võttes abiks teadmised komplekssüsteemidest, analüüsivad Jüri Engelbrecht ja Robert Kitt olukordi, kus kõik üleilmselt pea peale pöördub. Erinevalt füüsikalistest süsteemidest on sotsiaalses komplekssüsteemis peale materiaalsete sidemete olulisel kohal omaksvõetud väärtused, sotsiaalne mälu, harjumused ja kindlasti ka kommunikatsioon. Paraku ei ole  need suuri sotsiaalseid süsteeme organiseerivad tegurid üle ilma sarnased. Selleks et ehitada ühtseid arusaamu ja jõuda sallivuseni, on vaja ka teadmisi komplekssüsteemidest.

Just suure süsteemi koostisosade vastasmõjude ja seoste analüüs võimaldab aru saada terviku kui komplekssüsteemi käitumisest, iseorganiseerumisest, ennustamatusest, mitteaditiivsusest (mitme sündmuse kogumõju pole lihtne summa), doominoefektist ja kaskaadidest. Võimalikud doominoefektid või kaskaadid on liiga jäikade võrgustike omapära, millest peame olema teadlikud. Põhiküsimuseks on see, kuidas selliseid olukordi ära hoida.

Dirk Helbing soovitab mõelda, kuidas luua „planeedi närvivõrk“, mis kujutaks endast avalikku intelligentset tarkvarasüsteemi ühiskonna, s.t inimeste tegevuse koordineerimiseks. Seda ei maksa segi ajada totalitaarsete riikide sooviga luua süsteem inimeste kontrollimiseks. Helbingi idee kujutab endast „teadmiste kiirendit“ ja vastav projekt FuturICT oli Euroopa Liidu tulevikutehnoloogiate programmi kandidaadiks, kuid jäi rahastuseta. Kuidas käitub sotsiaalne komplekssüsteem, kas on võimalik koostada mudeleid, mis kirjeldavad võimalikke tulevikustsenaariume, kuidas on nende võimalike arengute piires lugu eetika ja väärtustega, milline on eneseregulatsiooni osa, millised on robustsete süsteemide eelised üksikasjadeni reguleeritud süsteemide ees — kõigi nende probleemide „anatoomia“ oleks meil selle projekti abil olnud praegu palju selgem, arvavad autorid.

Seoses Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaga (19. veebruar 2020) kirjutab Toomas Hiio kirjaniku tegevusest Eesti Üliõpilaste Seltsis. Jaan Kross liitus EÜSiga 1938. aasta II semestril, kohe pärast Jakob Westholmi gümnaasiumi lõpetamist ja õigusteaduskonda astumist. 1940. aastal üliõpilasorganisatsioonid keelustati, kuid sellele vaatamata tegutses EÜS mõnda aega põranda all edasi.

Välismaal algas EÜSi tegevus 1944. aasta kevadel Helsingis, seejärel sügisel Rootsis, hiljem avati Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias kokku paarkümmend EÜSi koondust vastavalt sellele, kuhu EÜS-lasi paguluses oli rohkem sattunud. Tartus taasalustati EÜSi tegevusega 1988. aasta detsembris. Nõusolek taastamiseks saadi EÜSi liikmetelt paguluses ja Eestis, kusjuures Jaan Krossil oli EÜSi taasavamisel Tartus „otsustava soovitaja“ roll. Oma elu ja tegemisi EÜSi liikmena kirjeldas ta 1995. aastal ilmunud romaanis Mesmeri ring. Viimast korda kõneles Kross EÜSis 2004. aasta juunis, kui tähistati esimese sinimustvalge lipu pühitsemise 120. aastapäeva.

2017. aastal avaldati „Eesti mõtteloo“ sarjas Ragnar Nurkse Rahvasteliidu-aegade olulisemate trükiste tõlkekogumikus Meie mees Rahvasteliidus tema klassikaks saanud uurimus, 1944. aastal ilmunud International Currency Experience: Lessons of the Inter-War Period ehk Rahvusvaheline valuutakogemus: Õppetunde sõdadevahelisest perioodist. Harold Jamesi ja Michael D. Bordo kirjutis (tlk Kalev Kukk) annab ülevaate selle uurimuse sünniloost ja sellega seotud omaaegsetest valikutest.

Mitmed uurijad arvavad, et just Ragnar Nurkse avas oma kriitikaga paindlike vahetuskursside kohta kõnealuses uurimuses igavese väitluse teemal „fikseeritud versus vabad vahetuskursid“. Nurkse üksikasjalikult esitatud arutlus toetub tugevalt ideele, et kuuma raha vood, mis olid olnud poliitilise kriisi kaasnähtuseks eriti 1930. aastatel ning mida usuti õõnestavat demokraatiat, rahu ja rahvusvahelisi majandussuhteid, pääsesid valla eeskätt vahetuskursi odavnemise ootuste tõttu.

Käesoleva artikli 2. osa uurib Nurkse vaateid ja Bretton Woodsi peavoolu. 3. osa arendab edasi ühe Austria majandusteadusliku koolkonna juhtiva tegelase, Gottfried Haberleri 1930. aastate majandustsüklite ülekandumise analüüsi fikseeritud ja ujuvate vahetuskursside korral ning vaeb, miks, ehkki ta pakkus välja vahetuskursside ujuvuse juhtumi, polnud ta selle eestkostja. 4. osa vaatleb vastuseisu Haberleri valuuta ujuvuse analüüsile Rahvasteliidus ja mujalgi. 5. osa uurib Haberleri sõjajärgset eestkostet vahetuskursi üldisele ujuvusele, tema kriitikat vahetuskursside kohanduva seotuse kohta ja tema arusaama sõdadevahelistest sündmustest ning võtab lõpuks mõningase vaatluse alla majandusmõtte rolli rahvusvahelise valuutarežiimi kujundamisel.

Moritz Friedländer (1822–1911) väidab raamatus Eelkristlik juudi gnostitsism (1898), et gnostitsism on eelkristlik nähtus, mis pärines Aleksandria juudi kogukonna antinomistlikest (Moosese seaduse kehtivuse eitajad) ringkondadest ja jõudis sealt edasi Palestiinasse juba varakult. Kristlik gnostitsism oli lihtsalt sekundaarne versioon vanemast gnostitsismist, mis sidus end kujuneva kristliku sektiga ja võttis omaks Jeesuse Kristuse kuju. Birger A. Pearson (tlk Jaan Lahe) analüüsib Friedländeri argumente, mille võtmetekstiks on Aleksandrias tegutsenud juudi filosoofi Philoni (u 20 eKr – 50 pKr) kirjutis Aabrahami väljarändamisest. Pearson leiab, et juudi gnostikute eksisteerimine Philoni aja Aleksandrias pole ümberlükkamatult tõestatud.

Pearson toob veel esile, et gnostitsismi tõusu ei saa vaadelda üksnes vastusena „traditsioonide“ ja „ideede“ sünkretistlikule konfliktile-segunemisele, vaid see on samuti vastus konkreetsetele ajaloolistele oludele, sotsiaalsetele ja poliitilistele tingimustele. See on üks probleemi aspekt, millest Friedländer täiesti mööda vaatas, ent mis on Pearsoni meelest absoluutselt elementaarne niihästi gnostilise intentsionaalsuse kui ka gnoosise päritolu küsimuse tõeliseks mõistmiseks.

Ei ole raske oletada, et muistne gnostistsism arenes suures osas pettunud või pigem muundunud messianismist. Sellist muundunud messianismi muistsel perioodil on parem mõista võrsununa rahvuslikul kodumaal, see tähendab Palestiinas endas, kui Aleksandria diasporaas. Kokkuvõtteks: kuigi paljud Friedländeri argumendi detailid on küsitavad, on õigustatud tema põhiväide, et gnostitsism on eelkristlik nähtus, mis on arenenud juudi pinnasel.

Arvustuste osas vaatleb Ott Puumeister Hasso Krulli raamatut Imelihtne tulevik: Manifeste ja mõtisklusi 1995–2009 ning Leo Luks analüüsib Ernst Gellneri teost Rahvused ja rahvuslus.

Ilukirjandusest saab lugeda Indrek Hirve ja Toomas Kiho luulet.

Flo Kasearult avaldame valiku joonistusi sarjast „Muuseumidirektori hirmud“.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.

Märksõnad
Tagasi üles