AKADEEMIA KIRJUTAB ⟩ «Aga meie tahame selle maa keelele ja meelele igavikku»

Kirjanik Jaan Kross 1985. aastal. Foto: Erakogu

Postimees avaldab Toomas Hiio artikli,  mis on leitav ka ajakirja Akadeemia juunikuu numbrist.  

Üks EÜS-lasi, geograaf, kohvikupidaja ja luuletaja Rauno Schults rääkis mõne aja eest loo, mille nüüd vahendan. 1998. aasta aprillis tähistas EÜS Tartus 128. aastapäeva. Schults oli sel ajal seltsi vanamees, seega kõrge EÜSi asjamees, ja istus parajasti seltsi raamatukogus. Sisenes auvilistlane Jaan Kross, üks saksakeelne raamat näpus, ja ütles: “Tead, ma laenutasin selle okupatsiooniaja alguses ja seni pole nagu olnud head võimalust seda tagastada. Aga nüüd tõin ma ta igal juhul tagasi.”

Schults, juba kerges peomeeleolus, vastanud surmtõsisel ilmel: “Väga kena. Praegu on seltsi raamatukogu viivis viis krooni nädalas. Ma kutsun kohe raamatukogujuhataja ja ta arvutab summa kokku.” Kross olnud umbes poolteist sekundit vakka — me kujutame ette vabakutselise murelikku suhet rahaga ka veel siis, kui suurt muret enam polegi —, siis aga taipas vigurit ja mängis kaasa. “Suurepärane! Vaatame ehk seni, kuspool neid karastavaid jooke pakutakse.”

See lugu illustreerib kahte asja. Esiteks seda, et EÜS on tõepoolest — nii oma liikmete meelest tegevuse taastamise ajal Tartus kui ka tänapäeval — absoluutselt järjepidev organisatsioon, kus asi, Eesti asi, kui soovite, 1988. aastal ka Tartus enam-vähem sealtsamast jätkus, kus see 48 aastat varem pooleli oli jäänud.