Veel kord NUKUst. Küsimärgid jäävad

NUKU muutub Eesti Noorsooteatriks. Hetk nimevahetamiset avalikustamsie üritusest. Foto: Indrek Rammus

Suur aitäh Jaanus Vaiksoole põhjaliku selgituse eest tulevase Noorsooteatri tegemistest ja toimetamistest ja selle kinnitamise eest, et Noorsooteater hoolib oma noorest publikust! Igati informatiivne artikkel.

Eesti sadade teiste maade seas, kus on nukuteatrikultuur

Eesti oli juba 90 aastat tagasi esindatud nukuteatrite rahvusvahelise ühenduse UNIMA asutamisel. Meie rahvuslikule eneseteadvusele on tähtis, et Eesti oleks nende sadade maade ja rahvaste hulgas, kus on olemas nukuteatrikultuur. Kui leiti, et õige on koondada paljudes Eesti teatrites olevad nukutrupid kokku iseseisvaks teatriks, sündiski just laste jaoks määratud nukuteater. Hea, et nii läks! Aga vaevalt enam nii läheb, kui Noorsooteater enam nukke ei vaja. Võib öelda, et pole vaja karta kolli. Aga kui koll juba kohal, on hilja hakata midagi päästma. Elu lihtsalt on niisugune.

Sellepärast ei saa nukuteatri tuleviku eest seisvad inimesed, olgu või «nukuteatrifriigiid» käed rüpes oodata, mis juhtub. Meie ülesanne on selgitada Eesti teatrivaatajale, mida nimevahetus endaga kardetavasti kaasa toob,  ja ka näidata teatrile endale, millise tulega te mängite, milline on teie vastutus Eesti teatriajaloo ees.

Veel on aega tagasi pöörata, kuigi kulutused sümboolika muutmiseks on juba tehtud. Need kulutused ei ole nii palju väärt, kui see korvamatu kahju, mis selle läbi sündida võib. Needsamad küsimused on esitatud ka Kultuuriministeeriumile. Ootame väga ministeeriumi vastust, mis ütleb üsnagi palju selle kohta, mida meie kultuuris oluliseks peetakse.

Enne ja nüüd

Lugesin Mirko Rajase intervjuusid ja võrdlesin erinevatel aegadel esitatud ütlusi. Tööle asudes ütles ta, et «üks mu peamisi eesmärke on tuua nukuteater kui žanr lähemale noortele ja täiskasvanutele, kuid pakkuda sealjuures edaspidigi palju põnevat vaatamist ka väikelastele. Hindame kõrgelt juba välja kujunenud publikut ja tahame seda hoida, ent tuua nukuteatrit nautima ka need, kes pole veel meie majja teed leidnud.»

Ja edasi: «Õppisin tõesti nukuteatrikunsti eriala, see teatrivorm on mulle lähedane ja omane. /…/ Ma ei tea küll ühtegi teist teatrit, kus tegeldaks selle žanri avardamisega nii pühendunult kui Nukuteatris. /…/ Siiski tundub, et nukuteater ei ole kunstivormina Eestis praegu veel iseenesestmõistetav, selle žanriga tutvumine alles käib /.../» (Sirp 28.04.17).

 Ja siis kolm aastat hiljem (Sirp 12.06.20): «Olen töötanud Nukuteatris kümme aastat ning nimetuse vahetamise küsimus on olnud KOGU AEG (minu rõhutus – HG) õhus: kas teatri nimetus ikka vastab sellele, mida sisuliselt teeme? /…/ Nukuteatri nimetus tekitab tihti isegi täiskasvanuis eelarvamusi, nukuteatrit peetakse väikelaste keskseks ning see kandub pelgusena üle ka noortele.»

Usun, et «nukuteatrifriigid» on Jaanus Vaiksoo väljend, mitte teatris käibel olev halvustav suhtumine nukuteatrisse. Sest NUKU teatris saavadki töötada ainult «nukuteatrifriigid».  

Ma ei ole kunagi mõelnud TEATRI VASTU sõna võtta. Ma tahan keskenduda vaid kahele teemale. Tahan küsida, miks takistab teatril oma ambitsioonide rahuldamist ja publiku võitmist nuku nimetamine teatri nimes. Ja teiseks, tahan heita veel kord pilgu tulevikku ja vaadata, mida see nimevahetus endaga paratamatult (isegi ilma teatri juhtide halbade kavatsusteta) kaasa toob. See ei ole teatri juhtidele sõnade suhu panemine, nagu Mirko mulle ette heitis. Ei, see on objektiivse reaalsuse tunnetamine. Sest teatri nime vahetamine on sellesama oksa saagimine, millel teater istub, ja mul on väga kahju, et nad ise sellest aru ei saa. Ma ju ei taha öelda, et see ongi nende eesmärk. Miks ma seda ei küsi otse teatrilt? Selleks pole vajadust, sest teatri juhid on seda enda arvates piisavalt selgitanud.

Kas armastada ooperit?

Vaatamata püüdlustele ei ole kinnitused nukuteatri säilimise kohta (kas ka nuku au sees hoidmise kohta?) mind ja mitte ainult mind veennud ettevõetud sammu vajalikkuses. Loomulikult on igal teatril õigus kujundada repertuaari vastavalt oma huvidele ja annetele. Siiski kujuneb repertuaar ka vastavalt publiku vajadustele, vaatamata sellele, et seda ei tohi tunnistada, sest publiku maitsele järeleandmine on oi kui paha.

Pole ju teatrit vaja, kui vaataja teda ei vaja. Antud juhul on see vaataja, kes nukuteatrit vajab, täiesti olemas. Ja nemad pole mitte vaid «nukuteatrifriigid». Kui teatri tegijate ambitsioonid on nende sõnutsi teised, suuremad, aga ei leidu nendele ambitsioonidele vastavat publikut, siis ei aita selle publiku teatrisse toomiseks ka nimevahetusest.

Pigem on vist asi selles, et pole osatud seda publikut hõlmata lavastustega, mis on tehtud nukuteatri vahenditega (kõik need visuaalid ja maskid ja objektid jne on vaid nukuteatri vahendid). Neid tuleb vaatajate võitmiseks oskuslikult kasutada.

18. juunil ilmunud lugude vastukajas kirjeldas üks kommenteerija, kuidas olid nii tema ise kui laps lummatud, vaadates Saltzburgi Marionetiteatri esituses Mozarti ooperit «Võluflööt» (seda mängis mõned aastad tagasi ka NUKU teater). Ooperid seal teatris on tehtud just nukuteatri vahenditega ja nukud ei peleta «ooperifriike» küll eemale.

Muuseas, sama teatri etendusest oli lõik ka filmis «Helisev muusika». Ja veel – minu teada sõna NUKU (suurtähtedega) teatri senises nimes tähendas Nukukunsti Keskust. Meie ainsa suurepärast baasi omava nukuteatri ülesanne Eestis ongi just olla NUKUKUNSTI KESKUS. Arendada seda kunstiliiki kõigi enda käes olevate vahenditega ega seda vaatajate eest nime vahetamisega mitte varjata.

Noorsoo- ja Vanasooteater?

Tegelikult polegi mul oma esimese küsimuse juurde palju lisada. Kõik on tõepoolest teatri poolt juba välja öeldud. Üks selle teatri näitlejatest (ma ei ütle siin tema nime, sest ma pole temalt selleks luba küsinud) kirjutas:« … kitsalt nukuga tegelemine ei täida suuri saale, ainult nukuga ei täida loominguliste inimeste ambitsioone, koos nukuga, nukuga teiste seas täidab aga küll.»

Kas siin polegi üks selgitus – ambitsioonid? Need on igal inimesel olemas. Mis sellest halba? Kui näitlejat huvitab kokakunst, nagu kunagi Pärnu Teatri näitlejat Peeter Kardi, ei püüdnud ta teatrit restoraniks muuta. Ainult nukutükke tehes ei täida ära suuri saale?

Tõepoolest, suur saal on nii selle teatri õnn kui õnnetus. Seal saab teha oi kui palju suuri asju, aga see peab olema ka piisavalt atraktiivne, et saal täis tuleks. Teater väidab, et publikut neil jätkub. Milles siis asi? Või kehtib ikka igivanast ajast teatrites leviv ütlus, et kui saal on täis, siis on hea teater, kui saal on tühi, siis on halvad administraatorid.

Aga kui varjata, et ollakse nukuteater, siis ehk tuleb noorsugu saalidesse iseenesest. Siia juurde tuli selline uitvõrdlus – noorsugu= noor sugu. Siis peab olema ka vana sugu. Ja vanasooteater! Kas pole hea sõna meie keeles seni puuduva täiskasvanute teatri kohta?

Aga mis siis, kui hakatakse vaatajaskonna laiendamise eesmärgil tegema lavastusi ka vanasoole, kas siis tuleb Noorsooteatrist loobuda, sest vanad ei taha ehk noorsooteatrisse tulla. Umbes sellist mõttekäiku avaldas kommentaariumis ka üks Postimehe lugeja. Tegelikult oleneb külastajate tulek teatrisse või mitte ikka etenduse kvaliteedist. Neid kes jätavad hea etenduse vaatamata sellepärast, et see etendub Nukuteatris, on vähe.

Nukuteater pole sündinud lasteteatrina ja palju lavastusi täiskasvanutele oli selles teatris ka siis, kui see veel kandis Eesti Riikliku Nukuteatri nime. Ja vaatajaid oli. «Imeline imik» (Ilmar Trulli näidend, Eero Spriidi lavastus, peaosades Hendrik Toompere, Harry Kõrvits ja Anu Presjärv) jõudis rohkem kui saja mängukorrani. Meelis Pai ja Andres Dvinjaninovi ajal tuli lavale hulganisti ülimenukaid muusikale, nagu näiteks «Grease». See oli noorte seas ääretult populaarne.

Muidugi ei olnud nendes muusikalides midagi tegemist nukkudega, neid oleks võinud lavastada kus tahes, kuid nad lavastati siiski Nukuteatris ja see sõna teatri nimes ei peletanud noori mitte eemale. Siit siis tuleb küsimus – kes õieti pelgab sõna NUKK?

Nimevahetusele ei ole ühtegi veenvat põhjendust. See, et teismelised on teatri jaoks kadunud põlvkond, on nii olnud alati, ka siis, kui nende jaoks oli olemas Noorsooteater. Ka sinna nad ei jõudnud, kui lavastus ei huvitanud. Ja praegusel nutipõlvkonnal on tee teatrisse veel raskem, nimeta teatrit kasvõi nutiteatriks.

Aga käisid teismelised Nukuteatris siis, kui etendus oli huvitav. Tegelikult olen palju kokku puutunud sellega, et kartus nukuteatri vastu süstitakse lastesse sageli just täiskasvanute poolt. Olen ise kogenud, kuidas koolis antud etendusele tahtsid tulla ka vanemate klasside õpilased, aga õpetaja tõrjus nad eemale sõnadega – mis sina uur sinna nukuteatrisse lähed! Ja kas on õige väita, et see oleks Eesti ainus noortele mängiv teater?

Noortel on teatris käimiseks nii palju võimalusi, et ainult nuku mahasalgamine noori teistelt teatritelt ära ei meelita. Nuku- ja Noorsooteater? Mis asi see on? Kokku on pandud vahendid, mida teater peaks kasutama, ja soovitav publiku vanus. See oleks ju sama absurdne kui Draama- ja Noorsooteater.

Ja ikkagi lapsed? Lastelegi mängivad mitmed teatrid, aga just otseselt lastele määratud teatrit pole ühtegi. Ega mängita neile kusagil nukkudega. Üks lehelugeja tõi esile, kuidas tema lapselapse silmad lõid särama, kui talle öeldi, et läheme nukuteatrisse. Ja ta kahtleb väga, kas need silmad samamoodi särama löövad, kui pakkuda, et läheme noorsooteatrisse. Sellepärast hüüatan veel kord: Ärge võtke lastelt ära nende oma teatrit – NUKUTEATRIT!

Mis juhtub pärast Mirko Rajast?

Selle emotsionaalse hüüatuse kõrval on asjal teine, Eesti teatrikultuuri jaoks veel olulisem külg. Kui sõna «nukk» teatri nimes seab siiski teatud kohustuse, ei pruugi selle sõna kadumisel mingit kohustust nuku vastu alles jääda. Ja see ongi nukuteatrikunsti surm. Teater väidab, et nukuteater ei kao sellest hoonest kusagile ega ka laps mitte ja kõik teisiti arvamine on meelevaldne spekulatsioon. Kas ikka on?

Tuletan veel kord meelde, kuidas erinesid Mirko Rajase kunagised ütlused praegusest, mil ta räägib teatri muutunud sisust ja nime vastavusse viimisest muutunud sisuga. Ma ei taha süüdistada Mirko Rajast valetamises. Kaugel sellest! Loomulik, et kunstniku vaated aja jooksul muutuvad. Areng! Aga kas saab siis uskuda väidet, et nuku ja laste osa ei vähene, kui prioriteet on hoopis noor vaataja? Mis vanusest mis vanuseni on vaataja noor? Ei ole tagatist et olude muutumisel seniseid lubadusi taas murdma ei hakata. Ja veel üks visioon, mille peale tuli üks mu kolleegidest.

Noorsooteatri praeguste juhtide ametiaeg saab ükskord täis ja on ju võimalik, et nende asemele valitakse Noorsooteatri juhiks nukuteatrikauge inimene. Temal pole küll mingit kohustust nukku selle teatri lavale lasta. Muidugi on see fantaasia, aga üsna reaalne ja ohtlik fantaasia.

Pole nime, pole…

Meil on see nukuteatrikultuuri kiht paljude teistega võrreldes üliõhuke. Just sellepärast peame hoolt kandma, et need võrsed kehva mulla sees ei närbuks. Võiks arvata, et kui nukuteater sündis draama- ja noorsooteatrite rüpes, siis see juhtus kellegi voli või kapriisi tulemusena. Tegelikult oli Eestis nukuteater juba kahekümnendatel aastatel, enne Noorsooteatreid. Neist üks oli August Libliku trupp.

Ja Leo Kalmeti loodud nukutrupiga samal ajal tegutses ka Taavet Poska Nukuteater «Pillerpall». Nime poolest nukuteatri kadumine Eesti teatrimaastikult oleks samaväärne ooperi- või balletiteatri mõiste kadumisega. Kui palju vaesemaks jääks meie kultuuripilt! Kindlasti pikemate traditsioonidega ooper ja ballett ei kao. Sama ei või aga öelda nukuteatri kohta. Nimedega on juba kord nii: pole nime, pole ka objekti. Kui on objekt, tuleb seda nimetada õige nimega.