Eelvaade ⟩ Rakveres avati Baltoscandali kultuurifestival

Algas rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal. Foto: Ain Liiva

Rakveres algas kolmapäeval, 1. juunil 16. korda peetav kultuurifestival Baltoscandal, mille raames esietendub üheksa Eesti lavastust, mis koroonaviiruse tõttu edasi lükkusid.

Neli päeva kestval Baltoscandalil saab lisaks etendustele vaadata kolme teatriteemalist filmi ning üht installatsiooni.

«Suur enamus on esietendused ehk siis ka kunstnik veel päris hästi ei tea, mida ta tahab ja mida ta tegema hakkab, sel ajal kui meie juba palusime neil öelda, missugust saali jne neil vaja on. Ehk see on selline koostöö ja usalduse festival ja seetõttu väga vägev,» ütles festivali loominguline juht Priit Raud «Aktuaalsele kaamerale».

9 esietenduvat lavastust:

«Mul oli nõbu»

 Aeg, mil kurjategijad valitsesid Baltikumi, tundub olevat möödanik. Praegusel ajal jääb mulje, et allmaailm on enda organisatsioonid legaliseerinud ja äritseb nüüd seaduskuulekalt, ent mulje võib olla petlik.

«Mul oli nõbu» autor on Läti-Leedu juurtega Rasa Bugavičute-Pēce. Lavale jõudev lugu on Rasast ja tema leedulasest nõost Deimantasest, kellega koos üles kasvati. Juba teismeeas kulgesid nende elud sootuks erinevalt. Ühest sai näitekirjanik, teisest Kaunase maffia juhtfiguure, kes mõrvatakse aastal 2015 27-aastasena, arvatavalt kahe Eesti palgamõrtsuka poolt.

See isiklik lugu on esitatud Rasa vaatenurgast, kuidas ta nõbu järk-järgult aina sügavamale allilma voogudesse kaob. Näidend koosneb autori sisemonoloogidest, nõbude kohtumistest päriselus ja mõtetest, mida Rasa sooviks Deimantasele tagantjärele öelda. Lavastuse kaudu proovitakse aru saada, millised sotsiaalsed ja isiklikud ajendid tõukavad inimest pürgima maailma valitsejaks isegi siis, kui see tähendab väga lühikest elu.

Lavastus sünnib koostöös trupiga.

Karl Saks – «Planet Alexithymia»

«Planet Alexithymia» on teadusulmeline vaate- ja kuuldemäng, mis ammutab informatsiooni eksperimentidest, protseduuridest, sündroomidest ja diagnoosidest. (Aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest.)

eˉlektron – «Romeo & Julia #5»

Suur osa kogetavast informatsioonist salvestatakse sensoorses mälus ja seda ei teadvustata. Silm on võimas sensor – visuaalset infot jõuab ajju liiga palju liiga kiirelt ja suurem osa visuaalses keskuses toimuvast töötlusest jääb esialgu teadvustamata – assotsiatsioonikorteks asub nähtut tõlgendama väikese viivitusega. Visuaalset materjali väga tihedalt esitades saab stimuleerida inimese kujutluspilte ja salvestada temasse informatsiooni, millest ta isegi teadlik pole. Teadvustamatult salvestatud infot natuke aega hiljem stimuleerides on võimalik esile kutsuda emotsionaalseid reaktsioone.

Kuidas meie teadmised inimese neuroloogilistest eripäradest ning teadvuse ja teadvustamatuse filtrist Romeosse ja Juliasse puutuvad? Romeo ja Julia lugu on hea materjal selleks, et nende protsessidega eksperimenteerida. Nii nagu Romeo ja Julia käekäiku mõjutasid protsessid, mis olid nende võimusest väljas, mõjutavad meid nähtamatult protsessid, mis on peidus pimeduses meie sees. On teada, mis juhtub Shakespeare’i kuulsa näidendi V vaatuses (ja kui ei ole, saab järele vaadata). Aga milliseid kognitiivseid protsesse see käivitab, me veel ei tea. Võimalik, et alalävisest kogemusest kasvabki välja narratiiv, mida saab ära tunda. Aga võimalik ka, et juhtub midagi muud, midagi ootamatut. See ongi alalävise kogemuslikkusega katsetamise eesmärk. Me ei seisa kindlal pinnal ja ka vaataja ei seisa kindlal pinnal. Me kõik püüame virvatulesid ja enne etendust ei tea keegi, kas nad üldse on seekord kohal. Mis see seal vilksatas nägemisvälja äärel? Ei tea, süda vist lõi liiga kõvasti...

Liis Vares / Sõltumatu Tantsu Lava – «Sinust saab tantsija!»

Kelleks oled võimeline saama ja millal? Mis võiks anda julguse ja tekitada tahte väljuda valmismustritest, loobuda etteloodud rollidest?

Jarmo Reha – «WhiteWash»

Identiteedil on palju kihte, aga on kiht, millest ei pääse, ka siis mitte, kui see on sotsiaalne konstruktsioon. Oma subjektiivse sisetundega, mis ei mahu ühegi sildi alla, oled oma nahas ikka üksi, olgu ümber nii palju valgust kui tahes.

Bulgaaria analüütik Ivan Krastev on öelnud, et «lääne» ja «ida» suhe on nagu jäljendaja ja tema ideaali suhe. Kas «ida» ainus võimalus on olla «lääne» sohipoeg – same, same, but different? Ja kui mängu tuleb rassiküsimus, nahaküsimus, aga tulgu pealegi, – kas whitewash on «ida» ainus võimalus? Valge nahk, valge mask? Kuhu minna, kui oled valge, aga mõned valged on valgemad kui teised? Eks ikka sinna, kust oleme tulnud – pimedusse, tühjusesse. «WhiteWash» on performatiivne sööst identiteetide mutiauku.

Anatoli Tafitšuk / Emer Värk – «K O O S»

Videolavastus «K O O S» on poeetiline draama, mille fookus on inimestel, kes otsivad väljapääsu üksildusest.

«K O O S» keskendub kujundlikele, intuitiivsetele piltidele ja allegooriatele. Neile sekundeerib puhastatud ja täpne sõnaline osa. Sellise muinasjutulise ja argipäevase sünteesi või siis «maagilise realismi» võlujõul kaardistame me üksinduse ja üksilduse erinevaid faase, mis peegeldavad hetkel ühiskonnas toimuvat – sotsiaalne distantseerumine, üksindus kui tegelik pandeemia, ärevus, teadmatus tuleviku ees jne.

Loo keskseks teljeks on Üksilduse Printsi ja kuller Liisa vaheline maailmade konflikt. Need muinasjutulised tegelased esindavad üksindusest toituva meelelaadi vastaspooluseid – tume ja hele, negatiivne ja positiivne, yin ja yang. Prints püüab oma võrgutavate monoloogide ja julge visuaalse eneseväljendusega lummates eraldada inimesi tumma üksildusse. Liisa aga on osanud oma üksinduse muuta õnnetoovaks tööriistaks. Ta pakub üksildastele lootust, näitab teed õnnele ja õpetab tegema vahet üksilduse ja üksinda olemise vahel.

Andres Noormets / Rakvere Teater – «Alibi»

Eneseõigustus ühes vaatuses, ühte kindlasse ja puhtasse kohta tulevad viis eestlast. nad on erinevad. neil on erinevad minevikud, arusaamad, poliitilised vaated, aga nad peavad asjades kokku leppima, sest muidu edasi minna ei saa, ka tagasi ei saa. tuleb leida võimalused ja vahendid koostööks. tuleb püüda ja pingutada, et iseendast ja teistest aru saada, et saada aru, mis üldse toimub. olukord on sarnane kosmonautide/astronautide väljaõppega, kus kursandid peavad eduka tulemuse nimel omaenda egotsentrika miinimumi viima, samas empaatiavõimet kasvatama ja olema suutlikud üheskoos otsuseid tegema. on selline asi üldse võimalik? kas siin on õhus üks suuremat sorti lööming või dramaatiline leppimine? kõik on võimalik.

Lavastus sünnib koostöös trupiga.

Sveta Grigorjeva – «TEKHNE»

TEKHNE reisib erinevate reaalsuste vahel. TEKHNE on mürgise rütmi geto-gümnastika. TEKHNE on kindaheide. TEKHNE on konformism. TEKHNE on aristokraatlikult pillav. TEKHNE on väikekodanlikult kitsi. TEKHNE on sukeldumine alateadvusse. TEKHNE on esimene hingetõmme pärast pinnale kerkimist. TEKHNE on uus-tuus-metamorfoos. TEKHNE otsib kohta, kus ta saab. Ja lükkab selle sisse.

Karl Koppelmaa/ Teater KELM – «Stendhali sündroom»

Karl Koppelmaa uus autorilavastus võtab ette kõige sagedasema armukolmnurga (kunsti)ajaloos.

Minu armukesed loovad mind. Ja mina neid. Ja kui kunstnik on tundnud, et olen valmis (ja ma usaldan alati oma armukesi), siis lubab ta ka teistel inimestel mind vaadata. Mõnikord ehitatakse minu eksponeerimiseks isegi eraldi hooneid. Neid kutsutakse muuseumiteks. Seal ma siis olen ja inimesed tulevad mind vaatama. Kui ma neile eriti meeldin, siis teevad nad minust oma telefoniga pilti. Mõnele aga mõjun ma iseäralikult. Mõni vaatab mind ja tunneb, et süda puperdab, jalad lähevad nõrgaks, võivad isegi hallutsinatsioonid tekkida. Arstid on sellele tundele isegi nime andnud – Stendhali sündroom. Stendhali järgi.