Kuidas muudab Serebrennikovi juhtum teatrit Venemaal?

Kirill Serebrennikov. Foto: Pavel Golovkin/AP

Postimehe küsimustele Vene lavastaja Kirill Srebrennikovi kohtusaaga kohta vastab lavastaja kaitseks rahvusvahelise ringkirja organiseerinud Ameerika Pen liikumise Euraasia programmi direktor Polina Sadovskaja.

Moskvas kolm aastat kestnud võimude kohtuskäik Srebrennikovi vastu, keda koos produtsentidega süüdistati riigi raha kõrvaldamises, lõppes lavastajale suure rahatrahvi ja kolmeaastase tingimisi karistusega, mis tähendab ka riigist väljasõidu keeldu, mis on rahvusvaheliselt töötava lavastaja jaoks kahtlemata väga oluline takistus töö tegemisel.

Ameerika Pen liikumise Euraasia programmi direktor Polina Sadovskaja. Foto: PEN

Milline on laiem sõnum, mille Kreml ja Vene võimuladvik saatis kohtuotsusega Venemaa intellektuaalsetele ringkondadele?

Srebrennikovi teatriprojekt Platforma, millega need poliitiliselt motiveeritud pettuse-süüdistused olid seotud, oli unikaalne, ettevaatav kaasaegse kunsti vorm. Terav, kriitiline, aus ning kasutas loomevabadust täiel määral. Seda on kirjeldatud kui täiesti omalaadset Venemaa kaasaegse kunsti skeenel.

Kohtuasja kavandajate kavatus oli selgelt diskrediteerida andekate inimeste tööd, nullida seda ja viia avalik arutelu (Vene ühiskonda puudutavatelt) kriitilistelt ja sisulistelt küsimustelt võltssüüdistustele, mis esitati.

Vene valitsus saadab selge sõnumi kõigile kultuuritegijatele, kes saavad või plaanivad taotleda riigi rahastust, et vastutasuks selle eest, peavad nad loobuma mõttest, et neil on loomevabadus. Arstidele on antud käsk hoida oma suud kinni. See kohtuasi on oluline, kuna see näitab kui täielikult ebakindlad ja absurdselt haavatavad artistid Venemaal on.

On öeldud, et nn «Teatri kaasusele» (Srebrennikovi kohtuasjale on pandud Venemaal taoline suur pealkiri - toim) järgneb kunstitegijate seas enesetsensuuri suurenemine - see tähendab, et juba luues püütakse teatud teemadest, käsitlustest hoiduda, vältimaks hilisemaid sanktsioone. Nõustute nende muredega?

Täielikult. Suure tõenäosusega ei näe Venemaal lähitulevikus ühtegi projekti, mis oleks nii vapper ja julge nagu Platforma. Kahtlen väga, et on veel keegi, kes soovib korrata (Srebrennikovi) jõupingutusi pärast «Teatri kaasust». Ja sellest on kahju, sest Platforma oli oluline samm liitmaks Vene kaasaegset kunsti tänase globaalse teatriskeenega.

Platforma liitis neli erinevat kunstivormi, mille eest vastutasid igal aastal vahetunud kuraatorid -  teatri, muusika, tantsu, meedia. Platforma programmis olid teosed, mis loodud vaid selle projekti jaoks, kuraatorid kutsusid osalema välisartiste, korraldati meistriklasse, loenguid, ühisprojekte nii Venemaa kui ka teiste riikide truppidega.

Seega, tegemist ei olnud vaid erinevate kunstiürituste formaatide, vaid ka produktsiooni ja koostööformaatidega. See on viis kuidas kaasaegne kunst maailmas üldiselt funktsioneerib. Olulisemad maailma-esietendused viimase kümnendi jooksul ei ole olnud vaid ühe teatri «tooted», vaid sündinud erinevate loomegruppide ja rahastajate koostöös. Kolme aasta jooksul, Srebrennikovi juhtimisel, muutus Platforma osaks sellest rahvusvahelisest võrgustikust.

Seda tüüpi multi-vormis artistlikud tööd ei edenda aga vaid kunstimõtet ega tõmba sellele rahvusvahelist tähelepanu, vaid toetavad ka kohalike võime, sest üritused muutuvad publiku jaoks magnetiks, see aitab omakorda arendada kohalikku taristut. Et neid võimalusi kasutada, peaks kultuuriministeerium istuma sama laua taha ja olema dialoogis arstide, produtsentide ja rahastajatega.

Venemaa kultuuriministeerium demonstreeris ent selgelt, et ei ole selliseks dialoogiks valmis. See kaasus muudab Venemaa loojatel raskemaks osalemise rahvusvahelisel kultuurimaastikul, aga ka oma töö tegemise kodus.

Miks otsustas Ameerika ja rahvusvaheline Pen liikumine olla sel teemal nii häälekas, teades, et see mõjub Vene võimudele provokatiivselt? Igasuguse välisabi saajad Venemaal tembeldatakse ju nüüdisajal välisagentideks.

Kõigi Pen keskuse missioon on väljendusvabaduse kaitsmine ja edendamine kogu maailmas. Pen liikumine ei ole ju mingi abstraktne ühendus, vaid liidab kirjanikke ja artiste, kes ei karda oma hammasrataste vahele jäänud kolleegide õiguste eest ja kaitseks välja astuda.

Meie jaoks oli selge, et «Teatri kaasuses» kohtu all olnud ei väärinud taolist brutaalset kohtlemist nagu neile osaks sai. Võtame näiteks selle aspekti, et kõik süüdimõistetud said küll tingimisi karistused, kuid ei tohi Venemaalt selle ajal lahkuda. Kirill on rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, kel on välisriikides palju projekte. See piirang mõjutab teda väga otseselt.

Isiklikul tasandil, Kirill kaotas oma ema, kui oli koduarestis ja ema surma võib siduda otseselt selle kaasusega kaasnenud pingetega.

Kas teie arvates on rahvusvahelistel petitsioonidel, hukkamõistudel üldse mingi mõju tänasel Venemaal, kas need üldse Vene võimude jaoks midagi tähendavad, kuna nemad ajavad ju ikka oma asja edasi?

Absoluutselt läheb see neile korda. Usun siiralt, et rahvusvaheline kriitika võib sundida autokraate oma otsuseid muutma, kui jutt käib ebaõiglasest karistamisest. Vene valitsusel,  oma pideva tegevusega rahvasse hirmu istutamise nimel, oleks ilma igasuguse rahvusvahelise tähelepanuta kerge teistimõtlemist karistamatult karistada.

Rahvusvaheline tähelepanu ja surve aitab neid siiski hoida end mingilgi moel vastutavatena. Selle konkreetse kaasuse puhul usun, et rahvusvaheline kultuuriüldsus peaks olema isegi häälekam. Kui me lubame sel korra juhtuda, on ilmselgelt veel palju enam arstite, kes hakkavad kannatama.

Aga näiteks meie siin Eestis, Venemaa naabruses, kas meie saame oma sõpru Venemaa kultuuriringkondades kuidagi aidata?

Võtmeks on ikkagi julge seisukohtade võtmine ja välja ütlemine. Igal riigil, ka Eestil on erinevad rahvusvahelised mehhanismid, diplomaatilised instrumendid, mida saab kasutada artistide õiguste kaitseks teistes riikides.

Tegemist on inimõiguste küsimusega. Kahjuks aga on loomevabadus asi, millega inimõiguste kaitsjad ei ole seni piisavalt tõsiselt tegelenud, see on olnud kuidagi kõrvale lükatud teema.