Kultuurisoovitused

Vabadusest mitut moodi

Maasike Maasik on kudunud jutustava piltvaiba «Lõimunud», kus on kujutatud meest sinimustvalges metsas mõtlemas, kas ta on ikka õiges kohas.

FOTO: Toomas Huik

Tekstiilikunstnikud on tõlgendanud vabaduse teemat üsna vabalt ja ainult nii saigi näitus õnnestuda.

Vabaduse mõiste on nii lai, et sellel polegi nagu õiget tähendust. Nii on juhtunud ka tekstiilikunstnike aastanäitusega. Korraldajad soovisid, et iga autor seletaks lahti, mida ta vabaduse all mõtleb ja need mõtted ongi seinast seina. Igasugune tõeline loomeprotsess on tegelikult vaba. Sõnakunsti valdamine aga ei ole tavaliselt (tekstiili)kunstnikule omane, mistõttu on sellega kohati probleeme. Arvan, et valik tehti siiski eelkõige teoste kunstilise taseme järgi.

Madis Liplapi kujundus on andnud näitusele selgroo, dünaamika ja harmoonia.

FOTO: Toomas Huik

Nii tulebki eelkõige kiita Madis Liplappi, kelle kujundus on andnud näitusele selgroo, dünaamika ja harmoonia.  Galerii on jagatud stendide abil kolmeks, kus igal alajaotusel on oma koloriit. Esimeses domineerib  sinimustvalge värvigamma  ja mõtted  liiguvad tahtmatult  Eesti vabariigi 100. aastapäevale. Küllap on kunstnikudki seda silmas pidanud. Frank Abneri teosest on juba esimesel pilgul näha, et tegu on noore mehega. Talle tähendab vabadus kihutamist, mida sümboliseerivad ägedates poosides rulatajad. Sõna «vabakas« kuulus nõukogude ajal ja ka nüüd peamiselt noorte žargooni, kelle arusaamine vabadusest on alati olnud teistsugune kui  võimurite oma.

Vanahärra Peeter Kuutma vaip «Tasakaal» tõlgendab vabadust aga teisiti, öeldes: «Tasakaal on minu vaba valik läbi elu». Nagu eelneva kuuekümne viie aasta jooksul, näeme ka selles gobeläänis hästikomponeeritud geomeetrilisi kujundeid. Juhtumisi on mõni kujund täpselt rulatajate värvi.

Tegelikult valitseb selles ruumiosas Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu installatsioon, mis koosneb laest langevast «Seitsmest kosest».  Ka nende  õõneskangaste koloriit on lähedane  eesti rahvusvärvidele. Kas autorid  on mõelnud vabaduse all  ennastunustavat vabalangemist, mitte kihutamist? Aga ka Eesti loodusest võib mõelda kui külluslikust kosest. Sigrid Huik on kahel kangal «Vali oma tee I-II» kujutanud kahte teed, üks linnas ja teine looduses.  Meie elutee olevat just nii sile, kui me seda ise endale ette kujutame.

Punase ja valge värvigammaga stendivahele annab ilme Aet Ollisaare «Kohtumised».

FOTO: Toomas Huik

Järgmise stendivahe  põhivärvid on must ja rohelisega segatud sinine. Ruumi keskpunktiks on Anneli Kurmi maast laeni ulatuv mustjas «Vakatus». Musta värvi paremaks esiletoomiseks on oskuslikult kasutatud säravvalget. Üks lause segasevõitu saatetekstist ütleb: «Mõte, see on vakatus, mis sünnib tulva ja lakkamise, müra ja  vaikuse, musta ja valge piiril».

Erika Pedaku maavillane, peaaegu süsimust vaip mustade ja kollaste rotisabadega «Rotid lahkuvad...»  on emotsionaalne ja ilus. Aga ei saa aru, mida on mõeldud uppuva laeva all?

Mari-Triin Kirsi  «Vabaduse kudumine» on lihtne, isegi kasin, kui kasutada autori sõnapruuki.

Naudin huumorit. Maasike Maasik on kudunud jutustava piltvaiba «Lõimunud», kus on kujutatud meest sinimustvalges metsas mõtlemas, kas ta on ikka õiges kohas. 

Mariann  Kallase «Põhjarannik» on liiga kirju ja kribu, et kanda välja suursugusust, mida pealkiri eeldab. Selle kõrval eksponeeritud Milvi Thalheimi vaibaga «Metsarajad: kirjuoja ja aiametsa» on küll selline lugu, et saatetekst on teosest huvitavam.

Sõna «vabakas» kuulus nõukogude ajal ja kuulub ka nüüd peamiselt noorte žargooni, kelle arusaamine vabadusest on teistsugune kui võimurite oma.

Keskmise osa vasakus pooles domineerivad soe beež ja kollane. Reet Talimaa teos «Laulujooned» on väike läbilõige eesti laulukultuurist. Vaiba heledale keskväljale on kootud küsimus: «Miks sina nutad, tammekene?» ja selle ümber lauluga seotud isikute eesnimed: Ann,  Mari,  Marta,  Anton,  Mart ja Veljo.  Mart Saare 1930. aastal loodud laul, mida Veljo Tormis on kasutanud dokumentaalkantaadis «Hääled Tammsaare karjapõlvest» on pannud Talimaa südame valutama. Ka mulle sai see gobelään väga armsaks.

 Maryliis Teinfeldt-Grins  on loonud ootamatutest materjalidest (puuviljakoored, rohupakend) 26 eneseiroonilist maski. Tulemuseks on väljendusrikas kompositsioon.

Punane ja valge on koondatud kolmandasse stendivahesse, millele annab olulise ilme Aet  Ollisaare «Kohtumised». Lakke kinnitatud sugadest ripuvad alla erivärvilised niidid ja lõngad. Need soad on kunstnik kogunud mitme aastakümne jooksul ja nüüd kohtuvad need kudujate käte vahelt läbikäinuna näitusesaalis. Niitide haprus viib mu mõtted tekstiilikunstile üldisemalt, sellesse ei tohi suhtuda üleolevalt.

Kaie Böningi installatsioon «Vesi allpool vett»  koosneb kolmest läbipaistvast kangast, mis on värvitud voolava ja mullitava vee sarnaseks. Taies on ühteaegu õrn, värske ja karge.  Ljudmilla Swarczewskaja on hea kompositsiooni- ja värvimeelega kudunud visuaalse  kommentaari Paul Eluardi luuletusele «Vabadus».

Ene  Parsi vaip  «Vabadus  olla ise»  on vaimukas  parafraas meie rahvarõivale. Enamiku  vaibast võtab enda alla valgete pitside ja volangidega kaunistatud lina, millest omal ajal õmmeldi särgid.  Selle allosas on paljudest triibumustritest koosnev seelik.  

Elna Kaasik on eri materjale kasutades loonud peenelt nüansseeritud valge «Taevavalguse», kus vastupidiselt «Vakatusele» aitavad üksikud mustad triibud rõhutada valge sümboolset taevalikkust.

Pilvi Blankin Jones on kudunud näituse suurima gobelääni «Linna õhk teeb vabaks». Suure vaeva nägemisest hoolimata ei ole teos kunstiliselt õnnestunud.

Kunstnikud on tõlgendanud vabaduse teemat vabalt ja ainult nii saigi näitus õnnestuda. Paljud saatetekstid pakuvad ka intellektuaalset toitu.

ARVUSTUS

  • Eesti  Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus «Vabadus» Nooruse galeriis 
  • Kujundaja Madis Liplap ning žürii koosseisus Lylian Meister, Heleri Alexandra Sits ja Madis Liplap
  • Avatud kuni 11. juulini 
Tagasi üles