Teatriühendus Misanzen äratab Krulli keevituskatedraalis ellu hämarad muinaslood

Krulli tehasehoones etendub Helen Rekkori lavastuses sünge ja muinasjutuline visuaal-lavastus «Sõsara sõrmeluud». Foto: Silver Kaljula

Laupäeval, 14. augustil algusega kell 22 esietendub Krulli tehasehoones Helen Rekkori lavastuses sünge ja muinasjutuline visuaal-lavastus «Sõsara sõrmeluud», mis on loodud samanimelise pärimuskogumiku ainetel. Etendused toimuvad veel 15., 21., 22. ja 27. augustil.

Laval astuvad üles Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja Tammemägi ja Kat Sun. Lavastuse lavastaja ja dramatiseerija on Helen Rekkor, kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Joanna Juhkam, maskikunstnik Sandra Lange, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas ja tehniliste lahenduste eest vastutab Mikk Mengel.

Teatriühendus Misanzen on varemgi publikut ja lummanud – visuaalteatriõhtu «Üle vee» (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon) ja «Laineid lausudes» Viinistu kunstimuuseumi katlamajas ja merekuuris, «Süüria rahvalood» (etenduskunstide ühisuhinna nominatsioon) Vaba Lava kuraatoriprogrammis ning «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu» (Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia) Villike teatritalus Võrumaal.

Raamatusse «Sõsara sõrmeluud. Naine eesti muinasjuttudes» (kirjastus Hunt 2018) on folkorist Merili Metsavahi koondanud valimiku muinasjuttudest, mille peategelane või sündmusteahela käivitaja on naine.

Kui Lääne-Euroopa disain-muinasjuttudes on loo kangelaseks enamasti mees ning naine on pigem vaatleva subjekti rollis, siis eesti pärimuslugudes haarab sageli naine oma elutee kujundamise enda kätesse. «Sõsara sõrmeluud» sünnib Misanzenile iseloomuliku visuaalteatri käekirjaga. Lavastuses mängitakse varju-, maski, nuku-, audio-, tantsu- ja objektiteatri vahendite ja võimalustega. Teatriõhtu elamuse teevad eriliseks silent-disco kõrvaklapid, mille kaudu edastatakse lavastuse maagiline helimaastik. Igale etendusele järgneb lisaprogrammina «vaikne reiv», mille kunstiliseks juhiks on silent-disco kuninganna Kat Sun.

Lavastaja Helen Rekkor: «Meile kõigile teada-tuntud Lääne-Euroopa disain-muinasjuttudes on loo kangelaseks enamasti mees ning naine on pigem passiivne, ent kogumikus esindatud Eesti pärimuslugude kohaselt võib naine haarata oma elutee enda kätesse, ehkki see ei ole reegel. Lavastusse valitud muinasjutud on kogutud vahemikus 1931–1955 ning oma osa mängivad naise kujutamisel neis lugudes põimunud ajalis-kultuurilised kihistused. Muinasjuttude vanemad kihistused võivad viidata muinasaegsele matrilineaarsele elukorraldusele ning hilisemates annab tooni ristiusuga omastatud patriarhaalne enesestmõistetavus. Motiive leidub nii muinasaegsest animistlikust maailmakäsitlusest kui ka tõlkekirjandusest ja filmisüžeedest ammutatud narratiividest, samuti pole haruldased laenud vene legendidest ja imemuinasjuttudest. Ka oleneb naise saatus ja staatus vestja taustsüsteemist ja maailmavaatest. Neis küllaltki hämarais lugudes võib kohata nii libaloomi kui tuhkatriinusid, reetlikke lähedasi kui afääre teispoolsusega, pritsib pisaraid ja verd. Teatriühendus Misanzen tõlgib neid muinasjutte lavareaalsusesse kõneldes meile iseloomulikku otsingulist visuaalset teatrikeelt.»