Kultuurisoovitused

Psühholoogilise mängu võimalikkusest

Andrew Wyke (Andres Roosileht) ja nooruke Milo (Meelis Kubo) plaani sepitsemas (üleval) ja mängu äärmuslikemate käikude juures (all). FOTO: Siim Vahur

FOTO: Siim Vahur

Kas krimiromaan on kõrgkultuuri või lihtsate inimeste kirjandus? Või kas on olemas täiuslikku kuritegu ning kas selle sooritajaks peab olema kindlasti intellektuaal või võib see olla ka keskpärase taibuga loominguline indiviid? Kas psühholoogiline mäng võib minna liiga kaugele?

Lavastuse aluseks on inglise kirjaniku Anthony Shafferi näidend «Sleuth», eesti keeles «Mäng», mille peaküsimus on, kui kaugele võivad areneda kahe mehe vahelised psühholoogilised mängud, enne kui need eluohtlikuks muutuvad.

Ühel süngel sügisõhtul kohtuvad vanas Inglismaa häärberis kaks meest: vana krimikirjanik Andrew Wyke (Andres Roosileht) ja tema abikaasa noor armuke Milo (Meelis Kubo), kelle ta külla on kutsunud. Peremees, kes on sügavalt haaratud oma krimiromaanidest ja targast mängust, otsustab Milo peal oma kavalusi rakendada ja veenab noormeest, et see varastaks tema abikaasa juveelid.

Milo, kes peab end võrdlemisi arukaks, läheb pika moosimise peale siiski liimile ning nõustub Wyke’i üksikasjaliku plaaniga. Asjad ei lähe aga plaanipäraselt, sest Wyke’il on selle taga hoopis kurjemad kavatsused ning ootamatult kaob mängust juht, sest mõlemast on saanud etturid.​

See on üdini meelelahutuslik lugu kahest indiviidist, kes mõlemad püüavad sooritada täiuslikku kuritegu.

Ja mäng see tõepoolest on! Vahur ja Britt Urbla Kelleril on õnnestunud lavastada dramaatiline tükk, mis on ühtaegu nii närvekõditav kui ka üdini meelelahutuslik lugu kahest indiviidist, kes mõlemad püüavad sooritada täiuslikku kuritegu, luua ideaalset skeemi. Kohati pea absurdimaiguliselt lõbus, kohati suisa nõnda hirmutav, et tundub, nagu külm tuul oleks pükstest läbi käinud. Elamust täiustavad paugud ja toss annavad kogu üldisele kontseptsioonile kõvasti juurde ning lisavad lavastusele tõetruudust, mis vaatamata tüki headusele siiski vahepeal kaduma kipub.

Trilleri duo Andres Roosileht ja Meelis Kubo on ideaalse omavahelise keemiaga, vastates teineteise küünilisusele täpse ja terava tarmukusega. Roosilehe välja mängitud kõrkus ja intellektuaalne arrogantsus on kooskõlas Kubo tegelaskujuga, kes oma naiivsuses on siiski valmis vanakuradile eneselegi sarved pähe tegema, kuid teeb seda nii kiivalt, et see on esialgu vaevuaimatav.

Andrew Wyke (Andres Roosileht) ja nooruke Milo (Meelis Kubo) FOTO:

FOTO: Siim Vahur

Anthony Shafferi nutikas dialoog on saanud südikalt humoorika eestikeelse tõlke, mida on mõnus ja lihtne kuulata. Tõlkija Malle Klaasseni tänuväärne töö annab ka eesti keeles edasi briti aristokraatlikku ja kõrki kõneviisi ning Milo itaaliapärases kõnepruugis on tajuda itaallaslikku rõhutatust ja järskust.

Kui midagi üldse ette heita, siis tuleb nentida, et kogu lavastuse õhkkond on ajaliselt ambivalentne ning tükil kipub tõetruudusest aeg-ajalt puudu jääma.

1970ndate olustikku paigutatud teatritüki atmosfääriga oli palju vaeva nähtud, nii riietuse kui ka muusikaga, kuid samahästi oleks võinud sündmused aset leida ükskõik millal. Kõrk kirjanik pärines kusagilt, kus öökuued, jalutuskepid ja tasku-uurid olid ikka veel moeasi, kuid noor armuke püüdis vägisi oma kostüümivalikuga lavastust 70ndatesse tagasi sikutada.

Hetkel, mil mäng päriselt pihta hakkas, muutus kogu tüki õhustik mõeldavast peaaegu irreaalseks, kui tembu tegelik hullumeelsus võimust võttis. Kuigi seostatud ja mõistuslikult jälgitav, näib «Mäng» oma eufoorias siiski loogikavastane, olles liialt tark ja käänuline omaenese kahjuks.

Kellerteatri «Mäng» näitab seeläbi suurepäraselt ära, et täiuslik kuritegu peabki jääma pelgalt mänguks. Hetkel, mil seda realiseerima hakata, muutub see paratamatult vigaseks, sest väärastunud motiiv, mis pahatahtliku plaani täideviimisel inimest valdab, ei ole võimeline loomingulisust ja inimlikku headust üle kaaluma. Veelgi enam, hetkel, mil sedalaadi psühholoogiline mäng astub välja seatud piiridest, astub reaalsusesse ja satub seeläbi iseenda kütkeisse, on see juba loodud äparduma, sest nõnda lõpeb ka mäng.

Anthony Shaffer

«Mäng»

Lavastanud Vahur Keller

Osades Meelis Kubo ja Andres Roosileht

Esietendus 9. juulil Kellerteatris

Tagasi üles