Akadeemia kirjutab. Ajakirja juulikuu numbri tutvustus

Immanuel Kant. Foto: http://fistedaway.files.wordpress.com

Ajakirja Akadeemia juulikuu numbris käsitleb Jaan Sootak põhjuslikkuse erinevaid vorme karistusõiguses, mis ühelt poolt peaksid alluma üldistele loodusteaduslikele seaduspärasustele, teisalt on aga kujunenud vägagi erisugusteks. Selle põhjus on karistusõiguse õiguspositivistlik loomus, mis välistab filosoofia, psühholoogia ja sotsioloogia argumentide sissetoomise õiguslikku argumentatsiooni, sest need, kui ka just ei lahustaks, siis kindlasti lahjendaksid õigusemõistmist riigi õigusliku menetlusena ning muudaksid selle filosofeeriv-dotseerivaks tegevuseks.

Põhjuslikkus tuvastatakse karistusõiguses klassikalise vormeliga conditio sine qua non. Ühelt poolt toetub see üldisele ekvivalentsuspõhimõttele (kõik võimalikud põhjused on tagajärje jaoks võrdsed), teisalt aga on teooria ja praktika pidanud välja töötama mitmeid korrektiive, mis sunnivadki küsima, kui kaugele võib põhjus tagajärjest jääda. Klassikalise conditio-vormeli korrektiivid (katkenud, alternatiivne põhjuslikkus jm) näitavad erandeid, kus sisuline naturalistlik põhjuslikkus on olemas, aga puhta õigusliku vormeli järgi oleks see välistatud.

Teiselt poolt on tekkinud uus lähenemine normatiivse ehk objektiivse omistamise teooria näol, mis lülitab osa põhjuslikke ahelaid vastutuse alusena välja. Nii ongi karistusõiguses tekkinud olukord, kus üldiselt lähtutakse küll naturalistlikust kausaalsusest, kuid mitmesugused erandid ja korrektiivid sunnivad küsima, millisel määral üldse tavaline põhjuslikkus õiguslikult kohaldub. Siinjuures tuleb veel arvestada, et erinevalt karistusõigusest kui positiivsest õigusest näeb kriminoloogia põhjuslikkust — üksikkuriteo ja kuritegevuse kui sotsiaalse massinähtuse põhjusi — hoopis teisiti.

Kant uskus, et hea või halb õnn ei tohiks mõjutada ei seda, milliseid moraaliotsustusi me teise inimese ja tema tegude kohta teeme, ega ka seda, kuidas ta ise ennast hindab. Vastukaaluks Kantile toob Thomas Nagel (tlk Heidy Meriste) esile moraalse vastutusega seonduva fundamentaalse probleemi, mis tuleneb sellest, et moraalne hinnang tundub meile kohatu, kui mingi oluline aspekt kellegi teo juures sõltub temast olenematutest asjaoludest, sellest, mis pole tema kontrolli all.

Aga kui me käsitame teda antud küsimuses endiselt moraaliotsustuse objektina, siis on tegu moraaliõnnega. Nagel analüüsibki võimalusi, kuidas tavapärased moraalse hinnangu objektid võivad rahutuks tegeval määral sõltuda õnnest, ja see õnn võib olla nii hea kui halb. Sel juhul näib kõik tulenevat kombineeritud mõjust, sellest, kuidas tegu mõjutavad eelnevad ja järgnevad, toimijast olenematud tegurid. Aga keskendumine väljaspool inimese kontrolli olevatele mõjuritele viib selleni, et moraaliotsustuse objektiks olev vastutav «mina» näib haihtuvat — neelduvat pelkade sündmuste korda.

Ühiskonnateadusi on seni püütud arendada ilma sügavama teoreetilise aluseta. Ehkki on selge, et ühiskondlike protsesside mõistmine eeldab selget arusaamist inimloomusest ja inimeste käitumisest, on see seni olnud väga puudulik. Ühiskonnateadus on tuginenud pigem soovipõhistele hüpoteesidele (ideoloogiatele) kui loodusteadusele. Viimasel paarikümnel aastal on asi muutumas.

Evolutsioonibioloogide, neuroloogide, psühholoogide jt ühiste pingutustega on tekkimas arusaam, et inimloomuse mõistmiseks tuleb tunda tema evolutsioonilist ajalugu. Tiit Kärner käsitleb seda lähenemist toetudes Portugali-USA neurokirurgi, närviteadlase ja psühholoogi António Damásio raamatule Asjade kummaline kord: elu, tunded ja kultuuri teke. Selgub, et igal elusorganismil peab olema võime tagada endale elu jätkamiseks vajalikud tingimused (nn homöostaasi imperatiiv), mistõttu on homöostaasi mehhanism ja organismi areng lahutamatult seotud. Damásio vaatleb detailselt nende koosevolutsiooni elusorganismide kogu ahelas ainuraksest kuni inimühiskonnani.

Madalamatelt organismidelt kõrgematele suundudes muudab oma vormi ka homöostaas. Algsest biokeemilisest ning füsioloogilisest liigub see läbi spetsialiseeritud organite, eelkõige närvisüsteemi ja aju tekke viimaks teadvuse tekkeni, mispeale homöostaasi geenipõhist juhtimist hakkab inimühiskonnas asendama kultuur. Aga nii nagu looduse areng on ettemääramatu, juhusest sõltuv, on seda ka inimühiskonna saatus.

Nendes tingimustes näib parim võimalik globaalse inimkonna homöostaasi strateegia olevat võimalikult homogeensete kultuuriliste üksuste (rahvuskultuuride) sõltumatus oma arengusuuna otsinguil koos tiheda majandusliku koostöö ning informatsioonivahetusega. Seega tuleks käituda nii, nagu ka tundmatusse keskkonda ja tulevikku sattunud inimestel tuleks käituda. Ehkki täpne tulevik on prognoosimatu, võimaldab inimloomuse teaduslik käsitlus edaspidi vältida inimkonna poolt lähiminevikus tehtud vigu.

Pajuurbadega oksad on ühed tähtsamad kevadekuulutajad ja neid on sel perioodil kõikjal Euroopas kasutatud nii iluks kui ka rituaalsetel eesmärkidel. Mis liigid need siis on, mis iseloomustavad meie piirkonda ja mille poolest Eesti selles mõttes oma naabritega sarnaneb või neist erineb? Kas tegu on kultuur- või hoopis looduslike liikidega? Ja kui kultuurliikidega, siis milline on olnud nende introduktsiooni ehk sissetoomise ajalugu?

Raivo Kalle ja Heldur Sander püüavad neile küsimustele vastuse anda. Euroopas on palmipuudepüha olulisemaid urvapuid olnud Salix caprea L., mis on ka Eestis «kiisupajudena» kasutusel. Eesti botaanikute arvates sobivad «kiisupajudeks» meie oludes veel teisedki varakevadel õitsevad liigid, nagu S. phylicifolia L., S. acutifolia Willd., S. daphnoides Vill., S. myrsinifolia Salisb., S. cinerea L., S. aurita L. ja S. purpurea L. Kokkuvõtteks nendivad autorid, et küsimus, millist sorti, liiki, hübriidi või vormi on meil urbepuuna kasvatatud või kasvatatakse, vajab vastamiseks väga põhjalikke dendroloogilisi välitöid. Üks on selge: S. acutifolia tähtsustamise komme on meile algselt tulnud Venemaalt, kus on selle liigi looduslik levila. Sellele on kaasa aidanud õigeusu kiriku mõju, Setomaal ka sealne suur usuline keskus Petseri klooster. S. daphnoides on Euroopa-poolsema levikuga ja nii on selle puu au sees hoidmine pärit pigem sealt.

Eve Pormeistrile andis lõpliku tõuke kutsuda prosaist, luuletaja, esseist ning ekskaitseminister ja endine diplomaat Jaak Jõerüüt elektroonilisele jalutuskäigule tema eelmise aasta sügisel ilmunud romaan Diplomaatiline daamikinnas. Vestluse sihiks oli tema olemise ja elamise sisemiste (saladuslike) uste avamine ja hingeseisundite tundmaõppimine — fookustamine, mis on tema jaoks täisväärtuslikuks kirjanikuks olemise kui eluviisi vältimatud eeltingimused.

Igavene otsimine, teekond iseendani ei tähenda mitte sugugi iseendasse kapseldumist, vastupidi, see hõlmab inimest ümbritseva mõtestamist ja sellega suhestumist. Nii mõtisklevadki intervjueerija ja kirjanik tema loome ja maailmakirjanduse ning kultuuri taustal elu ja kirjanduse üle ajas ning ajaloo müras. Juttu on nii armastusest ja surelikkusest, mäletamisest ja unustamisest, õnnest ja murest inimkonna pärast kui ka sõna, mõtte ja kujundi mõjujõust, keelest ja muusikast, kirjanduse hindamisest ja kirjaniku väärtustamisest, Nobeli auhinnast ja Peter Handkest, aga samuti demokraatiast poliitikas ja kirjanduselus, eluks ja looduse austamiseks vajalikust tasakaalust ja kooskõlast. Jaak Jõerüüt, kes läheneb Pormeistri küsimustele otsekoheselt ja tundeliselt, vaimukalt ja teravmeelselt ning kohati puänteeritult, on ikka soovinud näha maailma terviklikuna.

Kuna teadus on ühiskonnas avalik hüve, kerkivad küsimused kasvatus- ja haridusuuringute eesmärkidest, kasusaajatest ning sellest, kas globaalses konkurentsis osalevad teadlased mõjutavad kohalikku hariduselu ja toetavad selle arengut. Kristi Mets-Alunurm ja Katrin Aava selgitasid Eesti Teadusinfosüsteemi andmete põhjal, milliseid teemasid ja mis keeles aastatel 2014–2019 kasvatus- ja haridusteaduse valdkonnas uuriti. Eelkõige ingliskeelsete 1.1.- ja 3.1.-artiklite peamisteks uurimisvaldkondadeks olid haridustehnoloogia ning õpetaja- ja õpilasuuringud.

Kui vastata küsimusele, mis ülesandeid on Eesti kasvatus- ja haridusuuringutega õnnestunud täita, siis on uuringu tulemused järgmised: 1) teadmiste ümbermõtestamisega tegelevad süvauuringud on jäänud 1.1.‑, 3.1.-teaduspublikatsioonide tõttu tagaplaanile, kasvatus- ja haridusfilosoofilised teemad on vähe kaetud; 2) eksperdid tunnistavad, et rakendusuuringuid on vähe ning praktikud ei tegutse teadusuuringute põhjal; 3) eksperdid tunnistavad, et kohaliku hariduse sidusrühmade vajadused on jäänud tagaplaanile; 4) eksperdid ei koge konsensust teaduse eesmärkide suhtes ega teaduspõhist otsustamist poliitikute poolt.

Ekspertide hinnangul ei tehta ühiskonnas kasvatus- ja hariduse valdkonna otsuseid teaduspõhiselt, teadlased on poliitilise ja administratiivse surve ning konkurentsi tõttu kapseldunud, 1.1.-publikatsioonidega suurendatakse kvantitatiivseid näitajaid, millel ei pruugi olla mõju kohalikule hariduselule.

Ilukirjanduse osas on Reiner Brockmanni luulet saksa keelest ümber pannud või tänapäevakeelde ümber seadnud Wimberg, ja Toomas Kiho on kirjutanud luuletuse «Aknad».

Graafikavalikuga mälestame Vive Tollit (1928‒2020).

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.