Folgi hing peopesaformaadis
Kui tavaliselt on folginädala neljapäeval linnapildis juba pead tõstvat melu näha-kuulda, siis sel aastal oli päev enne Pärimusa 2.0 algust vaikne ja vaat et märkideta. Niisiis soojendan vaimu neljapäeva pärastlõunal esmalt Puuluubi ja Trad.Attack!i kauamängivate kuulamisega. Õhtupooliku pärimusprelüüdiks kuulen üle järve veel katkendeid bändi 3-4! (heli)proovist, mis meenutab juba päris folgitunnet.
Saabun reedel Kirsimäe kontserdiplatsile veerand tundi enne Kukerpillide avapauku, püüan kinni veel etnolaagri etteaste saba – neid saab päeva jooksul õnneks veel mitu korda kuulda. Nädal aega üheskoos maailma pärimust avastanud laagrilised moodustavad justkui kihava sipelgapesa, liikudes peaesinejate pauside ajal väljaku ühest nurgast teise ja jagades särasilmselt teineteise energialainetel triivides ümberringi kogunenud publikuga eri ilmanurkade viise.
Kukerpillid tuletavad kuulajatele meelde, et piletihinna sisse kuulub ka tants ja laul. Esimesed jalakeerutajad astuvad lavaesisele juba teise loo ajal ning kõige hoogsamate tantsijate kaader jääb ka mitme järgmise artisti etteaste ajal samaks. Rahva sekka ilmuvad justkui võluväel ka vonklevad sabatantsu-rivid ning Juhan Uppini kaks versiooni «Ukuaru valsist» täidavad platsi keerlevate paaridega.
Kukerpillid tuletavad kuulajatele meelde, et piletihinna sisse kuulub ka tants ja laul.
Vabariigi pillimees näitab end tunni aja jooksul kolmest eripalgelisest küljest, jõudes August Teppo pillilugudest «grammofoni-aegseteni», uuemal lõõtspillil kaasaegsema repertuaarini, ning lõpuks demonstreerib ka päkarauakannelt. Kukerpillidega liituvad kontserdi lõpuosas aga Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusika tudengid, laiendades koosseisu nii pillide kui ka häältega.
Iseäralik on tõsiasi, et kontserdialalt väljudes satun peaaegu täielikku vaikusesse. Lossi tänaval on end kella viie paiku üles seadnud kaks koosseisu kõige pisemaid pärimusmuusikuid – tublisti esindatud on nii keelpillid kui ka löökriistad –, kuid linn on siiski kummaliselt tühjavõitu.
Kui kontsert õhtu saabudes hoogu kogub, võib ka veidi kaugemalt tantsuks tümisevat bassiheli aimata, kuid kuna pärimeetergi on sel aastal väiksem, piirdudes vaid lossimägedega, haarab folk endasse harjumuspärasest väiksema killu linnast. Külakõlade ajal satun korraks istuma tõeliste folgiveteranide lähedusse, kuna kaasa lauldakse vist küll peaaegu viimsele kui viisile ning kokku veetud istumisalustest on kujunenud vanade tuttavate kohtumispaik, kust sõbrad muljeid vahetades läbi astuvad.
Cyrillus Kreegi kogutud rahvaviisid Külakõlade esituses kuuldud, saabub lavale Puuluup, jutustades Hiiu kannelde ja looperi abil juba paljudele tuttavaid lugusid nii eesti kui ka laia maailma keeltes. Ansambel tõestab, et rahva hüpnotiseerimisel pole keel, milles lauldakse, loo jutustamisel sugugi mitte kõige olulisem aspekt.
Puuluubi esinemise ajal hakkab tooni andma veel üheks peaesinejaks tituleeritud vihm – sadu muutub vaikselt tugevamaks.
Kes ootab Puuluubilt värsket muusikat, peab arvestama mõningase ajakuluga, kuna ansambli liikmed kinnitavad, et uue loo valmistamiseks kulub keskeltläbi neli aastat. Siiski esitatakse ka üks just selline kaua tehtud kaunike, pealkirjaga «Liigutage vastu». Rahvas haarab selle justkui lennult ning agaramad vastuliigutajad tulevad välja juba oma koreograafiaga.
Puuluubi esinemise ajal hakkab tooni andma veel üheks peaesinejaks tituleeritud vihm – sadu läheb vaikselt tugevamaks ning väljakule tekib üha rohkem kirjusid vihmavarje ja -keepe, kogunetakse ka puude varju. Pärimuskaverbänd 3-4! läheb lavale eriti tugeva sajuhoo saatel, kuid kuna esitusele tulevad hitid mitme folgilistele südamelähedase koosseisu repertuaarist, ei ole publik kaasaelamisega siiski kitsi.
Vägilaste «Väravamäng» kisub kaasa ka seni platsi ääres seisjad ning enne kui jõuan sõpruskonnaga varjust välja astuda, haaravad meeleolukad möödujad meidki endaga keerutama – ei tohi ju ometi külmetada! Kes arvab, et ühe bändi esituses kõlavad eri artistide lood ehk ühekülgselt, sel pruugib lihtsalt kuulata, kuidas torupillihelide vahele pikitakse kukerpallitavaid saksofonisoolosid ja vastupidi.
Ilma trotsides otsustame siiski vahepeal Pärimusmuusika Aidas teetasside taga veidi sooja saada. Kui kõrvallauas istuv seltskond lööb ühtäkki Untsakate kontserdiõnne toostiks laulu lahti, tundub, et tegu on hea strateegiaga.
Trad.Attack!i kontserdiks pole suuremal osal publikust enam ammu kuivi riideid, kuid selleks ajaks ei lase keegi end ka sellest näiliselt segada – kohe saab ju korralikult sooja. Alustuseks kõlavad lood aprillis ilmunud albumilt «Make Your Move». Lavaesised fännid on sellega juba ilmselgelt põhjalikult tutvunud, sest kaasalauljatest puudust pole.
Muretsema ei pea aga ka need, kel kõik sõnad veel peas pole, sest Jalmar Vabarna teeb lugude vahepeal kõigile publikuosaluse kiirkursuse. Rahulikumat sektsiooni ümbritsevate küttelugude ajal taban end mitu korda mõttelt, et Trad. Attack! on teinud torupillist oma repertuaaris tõelise rokenroll-elemendi.
Tunni aja jooksul tuuakse lavale ka kaks üllatust: Vaiko Eplik (kellega kahasse tehtud «Armasta mind» kanti esimest korda ette vabariigi aastapäeval samuti just Viljandis) ning viimaseks looks ka Heino Elleri muusikakooli õpilastest-vilistlastest koosnev keelpillikvartett. Meeleolu haripunkti jõudnud publikule lubatakse ka kaks lisalugu.
Rahva tantsutavad öösse Untsakad ning tundub, et temperatuur Kirsimäel on vahepeal nii mõnegi kraadi võrra kuumemaks köetud, sest külmavõitu õhtust hoolimata jahutab üks seltskond enne viimast kontserti end veel jäätisega. Tõsiasi, et Kanye West lubas selleks reedeks uut albumit, on koju jõudes ammu kontserdipäeva melus ununenud...
Pärimusa 2.0
Viljandi Lossimägedes Kirismäel 24. ja 25. juulil
Kukerpillid ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noored pärimusmuusikud, Vabariigi pillimees Juhan Uppin, Küla Kõlad, Puuluup, 3-4!, Trad.Attack! ja Untsakad